Kosjaskäik, 1. osa

Elas kord ühes talus kaks künnihobust. Üks oli emane, elik mära, ja teine isane. No ruun, mitte täkk. Talus elasid muidugi ka peremees ja perenaine ja nende järelkasvulised, aga see lugu räägib hobustest. Elasivad ja töötasivad, kuni ükskord ruunake suri ära. Kukkus vao vahele ja sinna ta jäigi. Elus oli maha töötatud nii palju kilomeetreid, et keegi poleks osanud neid kokku lugeda. Aga mära oli alles noor, temal oli loojakarja minekuni veel ikka jupijagu aega. Kole üksik oli olla. Seda märkas ka talunik (no tema märkas seda, et põldu oli vaja künda) ja läks rääkis külakõrtsis, et uut hobust on vaja, ja pani ka paar kuulutust ümbruskonda üles. Et võtan uue künnilooma Taremäe tallu. 

Nojanoh, siis juhtus nii, et sinna külla tulivad üks moosekantide seltskond. Mitte küll Bremeni linnast, kusagilt sealt soojemast kandist ikka olid nad kokku tulnud, aga naljakad vennikesed olid küll. Ja nii, kui nemad seda plakatit nägivad, olidki tehtud poisid. Et nemad lähevad tööle nüüd kõik. Aga kui kohale läksid ja nägid, et mis töö ette näeb, ei olnudki isu enam nii suur. Tööisu, ma ütlen. Oled sa siis moosekanti näinud, kellele päevatööd teha meeldib? Ega ei ole jah. Mära nähes aga kukkus kõigil mokk töllakile, sest too oli ikka üks kena loomakene, kelle vanajumal ise oma käega valmis oli treinud.

Ah, et kes need moosekandid olivad? No lubage suurejoonelise tseremooniga sisse juhatada: kaamel, eesel ja känguru. Mis neil nimesid ikka oli, ega mina neid mõista järgi öelda, puha võõrakeelsed. Sihukesed kolm selli ja nemad siis mõtlesid, et oleks vaja hoopis hobusepreilile kosja minna, et nii kena elajat ei saa küll tallu rassima jätta. 

Ah, et mida märakene selle peale kostis? No temal polnud õieti asjast veel aimugi. Oota nüid, mina jutustan. 

Eesel otsustas, et minema peaks tema, kuna tema on kõige ilusam. Kõige rohkem hobuse nägu ja tegu kah. Kammis siis kõrvad sirgeks, lükkas kaabulotu kuklasse ja läks šarmiga märakest pahviks lööma. Jõudis põllu äärde ja hõikas tervituseks „Iii-haa!“

Oh sa jumalime, mära kohe kukkus peaaegu istuli, tema polnud sellist häält ilma peal kunagi kuulnud. Pööras ümber ja vaatas, et, etskae, hääl oli hirmus, aga elajas täitsa kena. No selle peale ju eesel mänginud oligi. Võttis vao ääres profiilipoosi sisse, et emandal parem imetleda oleks. 

„Oli asja ka või?“ küsis mära natukese aja pärast. 

„Iii-kaaa,“ ütles eesel vastuseks.

„Nii?“

„Nai-seeks mul-lee,“ kostis eesel uhke moega ja tõstis lõuakese pisut kõrgemale. 

A vot näed, see ajas märakese küll naerma. Ega kui mõnd asja ilus vaadata on, ei tähenda, et selle veel endale peab saama. Pealegi nõnda jupats oli ju see kehkadivei.

Ja nagu korralikule Tori hobusele kohane, ütles mära lühidalt: „Ei kavatsegi.“ Ega eeslihärral muud üle jäänud, kui saba sorgus kaaslaste juurde tagasi vantsida.

Ah, et mis edasi sai? No messa oled nüid nii kärsitu, oota homseni!

Tegemist võib olla fotomanipulatsiooniga

Lubadus läks katki

Võidunud kollane päike paistis kardinate vahelt sisse. Pärastlõuna, päeva surm. On ju nii – hommik on lootustandev, keskpäev kuum, õhtu ootusrikas ja öö... öös on asju, aga pärastlõuna on selline liminaalne aeg (tõmbasin antro-trumbi tagataskust), mis pole väga see ega ka teine. Selline aeg, et tahaks suu viltu tõmmata ja venitada: „Mnjaa, maitia...“ Selline aeg, kus tahaks elada soojemal maal, et end siestaga välja vabandada. Inimese ajagraafik on ehitatud nii, et kella neljast kuueni ei toimu ühtegi põntsupanevat sündmust.

Igal juhul vedas ta mind alt ja ei tulnud kohale. Punkt kell viis ei tulnud ta kohale. Ma nimelt määrasin kohtumise kella viieks, päevaseks nõidustunniks, aga tegelikult oligi arvata. Saatis enda asemel hoopis prussaka, kellel oli selja peale väike paber kinnitatud. PALUN ANNA MULLE ANDEKS oli seal kirjas. Andke nüüd mulle ka andeks, sest ma astusin selle prussaka laiaks. Olin vihane. Rõve elukas pealekauba. Ja tema ei tulnud, aga nagu meelega saatis mulle sellest teatama kõige vastikuma tegelase. Oleks veel, et kass või siil või kakuline või midagi sarnast, aga prussakas on viimne piisk sellesse karikasse. 

Seetõttu ei juhtugi täna mitte midagi. Kõik jääb tasakaalu olenemata sellest, mis oleks võinud juhtuda. Nii ju on – kui kõik toimub sellel ajal, kui sina silma pilgutad ja aeg seisab, aga tasakaal taastub, saab sinu silmapilgutus lihtsalt läbi ja kõik on endine. Igal murdsekundil murrab keegi kusagil piike millegi tähtsa pärast, kuid siiski oleme me ikka siin. Vähem või rohkem... otsusta ise.

Aga ta oleks võinud tulla. Ma oleks sauna kütnud, päris tõsiselt kohe.

Antsakas aja lugu, 1. osa

Toomas oli kõige tavalisem mees terves linnas. Isegi ta nimi oli väga tavaline – kena, normaalne, normatiivne, nominaalne mehenimi. Töö oli tal ka selline täiesti harilik: ajaloo õpetaja. Tavaline ja hall, nagu harilik pliiats. Ajalugu, nimelt, on alati minevik, minevik on aga tuntud ja ei midagi eriliselt üllatavat. Muidugi, sealt seest võib leida vägagi huvitavaid asju, mida keegi üritab kas peita või varjata või mis on ununenud. See ajalugu aga, mida koolides õpetatakse, on alles pindmine kiht, millest edasiminemiseks peab ise huvi tundma. Toomas muidugi tundis, nagu harilikult ajalooõpetajad ikka, aga ainult siis, kui tal aega üle jäi. Seda juhtus kahjuks harva. 

Toomas elas tavalises kortermaja korteris, kus oli keskmine arv tube ehk kaks ja tavaline hulk vannitube ja kööke ehk üks ja üks. Ta käis tööl viis päeva nädalas ja sõi iga päev kolm korda. Tööle kõndis mees harilikult viisteist minutit ja pärast tööd käis tavaliselt toidupoes ning siis raamatupoes, et raamatud rutiinselt üle kaeda. Puhkepäevadel parandas Toomas tavaliselt õpilaste koduseid töid ja tegi harilikku tervisesporti. Õhtuti vaatas ta telekast igapäevaseid saateid ning sõi kõrvale paar vorsti ja juustuga võileiba. Need, just koos kurgiga, on kõige levinumad võileivad. 

Tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi tavapärasest erinevat. Filmides ja juturaamatutes olid küll inimestel supervõimed ja seiklused, aga Toomasel ei olnud selle vastu mitte midagi, ega ka poolt, üleüldiselt. 

Meie hakkame Toomase lugu lähemalt vaatama sealt, kus põnevamaks läheb: on reede hommik ning käsil on kuuenda klassi ajalootund. Õpitakse parasjagu seda, mis on Eestimaal juhtunud, kuid kuna on reede, on õpilased juba üsna hajevil ega suuda eriti tähelepanu tahvlil ega õpetajal hoida. Marleen surgib joonlauaga eesistujaid, Joonas voldib paberlennukit ja Mihkel hõikab peenikese häälega: „Kesse puuksu lasi, ah?“ Klass loomulikult vappub naerust. Toomas tunneb miskipärast, et ta peopesad hakkavad sügelema. Ta ohkab – nii raske on pulbitsevat noorust keelata. Ja siis see juhtub, aeglaselt nagu lusikalt allanõrguv meespiisk: 

aeg           jääb            seisma. 

Terve klass on hiirvaikne. Lapsed on peatunud poole naermise pealt, mõnel on väiksed tatipritsmedki suust välja lennanud ja seisavad nüüd keset õhku. Aeg ei voola enam. Joonase paberlennuk on sirgelt lennanud üle klassi ning peaaegu puudutamas Bianka kukalt. Kõik on paigal. Vaikne. Rahulik. Mitte aga õpetaja Toomas. Tema ei ole peatunud, kuigi võib sama hästi tunduda, et on, sest ta suu on imestusest lahti vajunud ja ta seisab ühe koha peal paigal nagu soolasammas. „Esmakordselt ajaloos,“ suudab ta endast välja pigistada...

Metakirjeid

Kirjuta välja.

Noh, kirjuta välja see nüüd. 

Kirjuta! 

Vaata, mina kirjutasin selle. 

Mõtle, sina loed seda. 

Mis teraapia see on? Kirjuta kohe välja! Kirjuta välja see kõige parem tekst, see kõige õigem lause, see lause, mis lõpetab kõik. Jaa, ma mäletan hästi, kuidas ma kunagi Arturile jaurasin, et mina usun, et on võimalik kirjutada endast välja üks raamat, panna sinna terve oma elujõud sisse ja siis ära surra. Nii imelik, aga ikka usun. Mõtle, kui võimas see oleks. Muidugi, ma ei tea, kas mina selleks võimeline olen. Tema muidugi ütles selle peale, et ma olen rumal. Rumal noor hing. 

Kirjuta see välja!

Noh.

Kuidas see algab? 

„Ella istus ja vaatas kardinate vahelt alla tänavale. Korter oli soe, aga kõle. Ilm oli hea, aga tuju halb.“

Ei, see pole see. Sa ei jõudnud selle lausega selle kõige parema teksti lähedalegi. Ma kuulsin eile, et minu sees on miljon halba sõna ja need peavad mingil hetkel välja tulema, enne kui ma jõuan heade sõnade juurde. Võib-olla tilgub ikkagi paar head sõna ka halbade vahele, enne kui see miljon täis saab, aga ikkagi. Mitu halba teksti saab miljonist halvast sõnast? Praeguseks hetkeks olen ma seda teksti kirjutanud sada üheksakümmend viis sõna. Samasuguseid tekste peaks siis kirjutama umbkaudu 5125 tükki. Ja siis pärast seda kirjutaksin ma selle raamatu, mille lõpus ootaks mind Vikatimees. Ausalt, ma oleks sellega rahul. See oleks MIDAGI ERILIST. Huvitav, kui palju sõnu ma tegelikult juba oma elus kirjutanud olen? Kas võiksin olla nii arrogantne ja väita, et pool miljonist on juba niikuinii selja taga? Kirjutama õppimine, koolikirjandid, ülikooliesseed, vabaaja kritseldused, sünnipäevaluuletused suguseltsile, tõlketekstid, kommentaarid reidis (!), orkutis, feisbukis, muudes portaalides. Jah, üsna kindlalt võib väita, et vähemalt pool on juba möödas. Lohutav pool.

Noh, kirjuta välja nüüd! Ära mine endast välja, mine enda sisse, aga kirjuta välja. Ole pai.

Üle vee tuleb üks neiu

Mulle nii väga meeldib see tüdruk (?) seal visuaalteatri plakatil, kellel on pitsist trikoosarnane rõivas üll’, veinipudel käes ja kummaline kitsemask peas. Aa, kitsemaski peal on tanu ka veel. Pikkade, kiitsakate jalgadega ukerdab ta justkui merest välja. Tegelikult ma ei tea, kas tal on pikad või kiitsakad jalad, aga kitsad puusad on küll. Ja mustad sukad. Seega ma kuidagi nagu eeldan, et need jalad on peenikesed. Veel pisiasju – veinipudelis ei ole vein, vaid lähemal vaatamisel hoopis kas kiri või siis hästi pikk ja peenike küünal. Kui oleks küünal, siis sellega saaks seda munavaakumi trikki teha, mida ma lapsena proovinud olen. Tead? Paned midagi pudeli sees põlema ja siis paned keedetud ja kooritud muna pudeli peale. Hapnik põleb ära, tekib vaakum ja – lupsti! – muna imetakse pudelisse. Vot nii. Aga tegelikult ma ei usu, et sellel kits-tüdrukul selleks eesmärgiks pudel käes on. Pigem on ikka seal kiri. Jah, ta käis meres seda pudeliposti ära toomas. Ta pole purjus sõraline, oo ei. Ta on on uljas sõnumitooja merest. Midagi sellist. Jaa, mulle täiesti piisab sellest pildist, et uskuda, et seal on mingi imelik-imeline lugu käsil. Mis sina arvad?

Mine vaatama. "Üle vee" ja "Laineid lausudes" Viinistul. 

Foto: MTÜ Misanzen

Meisternina

Vanaisal oli kummaline hobitöö. Ta sobitas omavahel kokku inimeste lõhnu. Argipäeviti keetis potis viinereid ja luges lõunani ajalehte, tegi selliseid triviaalseid asju, aga vahel harva, eriti just igasuguste pühade ajal, käisid tema juures inimesed (tema ütles niimoodi ’inemised’). Nad tulid tuppa ja oli näha, et neil oli mure. Nad ei ohanud, aga ma sain aru. Pean selgituseks ütlema, et elasin sel ajal vanaisaga, sest vanemaid mul veel ei olnud. Ikka lootsin salamisi, et mõni neist tulnukatest saab mulle armsaks ja mina talle; kuid see lugu pole selle kohta. Hoopis selle, kuidas kord astus sisse üks punase peaga, tugevate põsesarnadega, tiigrisarnane vanem naine. Mõned naised on tugevad ja seda mina neile ei keela. Üksi tuli, kaasas kaks salli, mille omanikke pidas potentsiaalseteks partneriteks. Vanaisa valmistas toa ette, selleks oli vaja seda pool tundi tuulutada, keetis endale ja naisele kanarbikuteed ning puhus rahustamisjuttu. „Ma mõistan, mulle tundub see endalegi ajuvaba, aga teeme proovi, eks? Kui te juba siin olete.“ Ühel hetkel olidki sallid rännanud naise kotist vanaisa sülle. „Ega kartma ei pea. Nii – esimene: ma tunnen, et tal on olnud kohustusterikas elu. Ta tunneb asjade väärtust. Talle meeldivad nurklikud naised, nii et teie põsesarnad teevad teile siin ühe väikese teene.“ Ta nuusutas salli. „Aga... kahjuks pean ma teiega aus olema. Ta armastus ei ole siin, vaid oma eelmise naise juures.“ Naise silma tekkisid pisarad. „Ärge nutke, selline on elu. Armastus on jagatav, aga seda peab austama. Selleks te ju siia tulite. Ning ometigi on teil ju teinegi sall veel.“ Naine noogutas ja naeratas niiskelt. „See siin on hoopis teisest puust. Ta on otsusekindel, võiks öelda isegi, et põikpäine. Ilus kindlasti. Väga tark.“ Ja juba ma nägin jälle seda lootusekiirt, mida olin mitmeid kordi näinud. „Oh issand,“ ütles vanaisa äkitsi. „Jah?“ „Ei, ma ei vasta sellele. Ja teie temaga rohkem ei kohtu.“ „Miks siis?“ „Ta ei ole hea inemine,“ ütles vanaisa rõhuga. Läksin ukse tagant minema, enam ei olnud huvitav. Ma teadsin küll, mis järgnes nendel kordadel, kui kedagi ei leitud. Pikk lohutusperiood. 

Jägmisel hommikul ütles vanaisa mulle mune praadides: „Sellest daamist saab küll su uus vanaema, ma tunnen seda ninaga.“

alternatiivne võimalus

Happy Alone (Kings of Leon tribute)

I was out on the street at one thirty, under your window. I was wearing your high heels that I stole after fucking your daughter on your bed. I was also wearing lipstick that I stole another time while we had a lot of fun. I truly do enjoy the women of your family.

No, I’m not a tranny – I don’t label myself these ways. I just like wearing them glittering pumps and this cherry-red lipstick of yours and, you must admit, it goes well with my curly black hair. Now, come on outside, because I’m waiting to take you out and paint the town (cherry)red.

***

“What are you doing here, Devon?“ She says with a soft sleepy expression on her face, leaning on the sill of the second floor window. I know, she has been wild in her past. It’s still there in her predator-like gaze, even when sleepy.

“I’m here to take you out,” I say with a devilish smile. “That’s what I sang to Caroline, before she flipped me off and left town. “I’m gonna take you’ mama out all night, Yeah I’ll show her what it's all about, I'll get her jacked up on some cheap champagne, I'll let the good times all roll out…” 

She looks at me, confused, but smiling. “Flipped you off,” she laughs. “Probably for the best. You’re up to no good, a slackoff, aren’t you?”

She vanishes and comes back with a cigarette. I light one as well.

“So, what’s it going to be?” I ask. “Could I replace one Hammat-girl with another?”

She laughs her quirky laughter. “Don’t be going that deep just yet. So, you wanna take me out?” 

“Oh, baby, I’m a full grown man,” I sing. 

“And… You think it’s a good idea?”

“I couldn’t think of anything better, really. It’s not like you two get along anyway,” I smiled. 

“Hang on a minute,” she replies and goes away from the window. I check my lipstick, puff another couple of cigarettes and there she is – lips as red as mine, heels twice the length, glittering miniskirt and black tights. I’m wearing a leather jacket and tight black jeans. We match quite well, I’d say. 

“You’re gonna give me my shoes back after tonight,” she says with a tone that is both playful and at the same time resolute. A mother and a lover.

***

From there on it’s kind of a haze. We go to a bar, do a substantial amount of shots and she dances for me. I see the way people look at me and then her, but neither of us really cares – she has got plenty of money from the divorce settlement to not care at all. Fuck, she’s not even 35. I will be out of here at the end of this summer, so fuck it. Fuck this small town with everyone knowing everyone. Some Caroline’s friend comes up to me, all angry and saying “I can’t believe, what you’re doing, Devon, have you, like, totally lost your mind?!” and I really don’t care. I’d slap her, but then I’d probably get beaten up by some or other guy, who’s already looking at me like… Well, it saves me that I am with Deborah. They know her. So, they just shrug, same as me. “Save the talk, darling. Have you met Deb, by the way?” And we laugh. We drink some more. At one point she asks me to follow her to the toilet. We fuck in a men’s bathroom stall and for a while I can hear that there is someone else there, probably touching himself, but could I care less? Not really. I’m so over it. I come, we kiss and then we check our lipstick, go back and drink some more. T'will be a dark and stormy night indeed.

Eluvõitja

Ükskord, kui ma olin väikene, võitsin ma oma emale uue elu. See oli väga ammu, kui meie linn kandis veel hoopis ühte teist nime. Nüüd ma enam nii väikene ei ole, aga samas ei tunne ma ka, et oleksin väga suur. See on selline asi, mille võib kohe meelde jätta – keegi eriti ei tunne ju tegelikult, et ta oleks väga vana. Isegi vanad inimesed. No võib-olla mõni hääääästi vana inimene ainult. Aga see selleks – aja jooksul mõistad sa nii mõndagi.

Sellel ajal oli nii, et elu vaim ei asunud veel keha sees, vaid hoopis väljaspool, sellises pisikeses klaaskuulis. Ilmselt mitte päris klaasist, sest inimkeha ei oska seda toota, aga ütleme, et klaasisarnases. Beebid sündisid seda anumat kõvasti oma pisikeste käte vahel hoides ning siis võeti see neilt ära, muidugi mitte vägivaldselt, vaid turvalisuse tõttu, ja anti tagasi seitsmendal sünnipäeval - koolimineku lävel. Inimeste kohustus oli oma elu vaimu hoida ja kasvatada sellega vastutustunnet.

Tegelikult aga oli võimalik ka oma kuuliga päris suur risk võtta. Sai mängida ühte mängu, millega oli võimalik elu kahekordistada või saada üks elu lisaks. Kahekordne vaim justkui tegi sind paremaks ja tugevamaks inimeseks. Teine võimalus oli see elu kellelegi ära anda. Seda ei tehtud tihti, sest nii omakasupüüdmatut asja on raske ette võtta, teades, et võid kaotada sealjuures hoopis enda oma. Mina olin siis viiene. Minu vaimu polnud veel mulle kätte antud, kui mu ema väga raskesti haigeks jäi. 

Ema magas oma toas. Enam ta peale magamise muud ei teinudki ja harva sõi vaevaliselt. Kõigi ta kolme lapse anumad olid ilusasti magamistoa kapis, minu ja mu kahe väikese kaksikvenna omad. Eraldi lukustatud klaaskastis. Vahel, kui ma veel väiksem olin, näitas ta neid mulle enda käes hoides. Need olid imekaunid. Neis küütles selline kummaline aine... umbes nagu vikerkaarevärviline elavhõbe. Inimese elu vaim ei saa ju miskit koledat olla, või kuidas? Ühel päeval, kui ema jälle magas, võtsin ma tema öökapi sahtlist salajase võtme, mida paaril korral sinna pandavat oli näinud, ning tegin kasti lukust lahti. Võtsin hästi ettevaatlikult oma kuulikese välja, teisi hoolikalt puutumata. See oli samuti üks reegel – kellegi teise kuuli ei tohtinud puutuda, sest elu vaim võis nakatuda ning teisele üle kanduda. Teiste kuule võis katsuda ainult abielludes. Siis võis klaaskuule kõrvuti asetada ja elu- kaaslase elu vaimu enda käeski hoida, sest tee oli ju edaspidi ühine. 

Ma peaksin lähemalt seletama, kuidas see „mäng“ käis. Tegelikult vist ei tohiks mänguks nimetada midagi sellist, kus üldse lustimist ei ole. Seal ei olnud midagi tehniliselt keerulist – nimelt pidi osaleja hüppama merelainete sarnasel trampliinil. Kujutage ette lainetavat merepinda, mis kannab inimest – see on etteaimamatu, kunagi ei tea, kas satud laine harjale või hoopis harjade vahelisse lohku. Kas trampliin neelab või võimendab su hüpet? Katse sooritaja pidi minema nende lainete peale ning hüppama seal koos klaaskuuliga, visates kuuli kolm korda õhku ning püüdes selle kinni. See võib küll kirjeldades kerge tunduda, aga tegelikult oli see hirmus raske. Ja mina läksin seda tegema. 

Hiilisin kodust välja, klaaskuul pluusitaskusse peidetud, ja läksin kiirustades linna ainsale katseväljakule. See ei olnud uhke koht, kuigi vahel toimus seal ka avalikke üritusi, kus julgemad osalesid ja linnarahvas vaatas pealt. Too päev oli aga tavaline hallikas argipäev ja kohal oli vaid lainevalvur Velvo. Minu nägemise ja küsimuse peale tõmbusid ta kulmud kõrgele-kõrgele pealaele. Mina aga teadsin, et ta ei saa mind keelata. 

Astusin laintele. Mu süda tagus, nagu kärgataks rinnus pikne, ja kuul hõõgus kuumalt. Väikene laps aga ei tagane jonnakalt oma tahtest. Ja ma hüppasin. Aeg aeglustus, sekundid venisid siirupiks, suus oli hirmu ja õuduse maitse. Ma mäletan seda tunnet tänase päevani uskumatult eredalt. Ja ma hüppasin ja püüdsin. 

Esimene. 

Teine. 

Kol

-

mas. 

Nende kahe silbi vahel, selle sidekriipsu juures sündis minu peas arusaamine: ma ei kuku, sest ma oskan. Ma tean saladust. Ja teadsingi. (Väike laps aga unustab paljud asjad. Miks?) Maandusin kolmandat korda tasakaalus ning lahkusin kahe kuuliga. Teine kuul tekkis justkui tühjast kohast mu kätte ja tundus, nagu oleks seal kogu aeg olnud. Silmanurgast nägin, et valvuri silmade nurkades olid pisarad. Mida vanemaks inimesed saavad, seda sentimentaalsemaks nad muutuvad, olen ma tähele pannud. Ka minuga on samamoodi. 

Kui ma kodu poole kõndisin, nägin, et tubades põlesid tuled. Astusin eesuksest sisse ja nägin, et ema oli üleval ning keetis meile köögis maasikakisselli, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud. Tuba lõhnas magusalt ja ma tundsin end jälle väga turvaliselt. Läksin ta juurde ja avasin pluusitasku.

„Vaata, mis ma sulle toosin.“ Ma olin veel nii väikene, et ei teadnud sõna „tooma“ minevikuvormigi. Eks võib-olla seetõttu olin ma ka julgenud hüppama minna, sest mul ei olnud ohutunnet. Olgu kuidas on, ema oli isegi veidike pahane minu peale, aga maasikakisselli sain ma ikka. Isegi koos vaniljejäätisega.

Elu tasakaal oli taastatud.

Salajutt

Ühel salatänaval ühes salalinnas on üks suur salamaja, kus elavad salainimesed. Peaaegu keegi linnaelanikest ei tea, kus see asub, ja vahel, kui selle juurde satutaksegi, siis ei mäletata, kustkaudu sinna tuldi. Pärast ei mäletata samamoodi, kuidas koju saadi. See on vist selline piirkond, kus maa all elab mingi võimas roomaja, kes kiirgab välja unustuskiiri. Kujutad ette, üks suur suur sisalik maa sees! Miks ta neid kiirgab, seda veel uuritakse, aga niikaua las nad rahus olla. Seda on juhtunud mujalgi. Mõnes kohas on jälle sellised loomad maa all, kes kiirgavad kiirenduskiiri, sellises paigas on kõik jube targad, kuidagi hakkavad teadmised kohe paremini külge. Miks kiirgab, seda veel puuritakse, aga senikaua las nad omaette olla.

Salamajas elavad aga Sala-Tiit, Epp-Ei-Tea, Sal A. Peeter, Suusi Ššš ja muud salategelased, kes on nii hoitud, et isegi nende nimed ei ole kellelegi peale minu teada. Nende töö on veidi kummaline – nad joonistavad öösiti kõnniteele pilte ja kirjutavad kriidiga seintele mõistatusi, et linnarahval huvitavam ringi käia oleks. Nende mõistatused on nii keerulised, et tihti on neid üsna raske lahendada, vahel isegi võimatu, aga just see teebki need headeks mõistatusteks. Mõtlemist jagub terveks päevaks. Seetõttu peavadki salategelased elama peidus, sest muidu käiksid kõik kogu aeg nende juures vastuseid nuiamas. 

Näiteks, mis see on: mind tuuakse kaevandusest ja suletakse igaveseks puidust kasti, kuid siiski kasutavad mind tihti peaaegu kõik inimesed?* Või see: kui ma olen sul olemas, tahad sa mind jagada, aga kui sa mind jagad, siis mind enam ei ole?** Ühest kohast teise kõndides või pargipingil aega parajaks tehes on hea mõistatusi pusida. 

Õhtuti söövad kõik salainimesed koos pika laua taga salamaja salakorrusel. Võib öelda, et see suur salamaja on tegelikult salakülalistemaja, mille keldris elab salavõõrustaja. Saladuskatte all võin öelda, et selleks olen mina. Salaja kogun ma renti kõikidelt majaelanikelt, kes on igaüks ise ajal siia sattunud, aga kõik ühe asja pärast. Nad olid nimelt kõik liiga mõistatuslikud, et tavalises maailmas elada. Neile meeldis hirmsasti eriline ja keeruline olla ning ühel hetkel oli neil nii palju saladusi, et need matsid nad enda alla ja neil oli vaja neid kuhugile laadida, kellelegi rääkida. Mina olen õnneks aga lisaks võõrustajaametile ka salapsühholoog, kes iga päev kindlatel kellaaegadel erinevaid majaaasukaid vastu võtab ja nendega nende saladustest räägib. Võib öelda, et mina tean vist kõige rohkem saladusi terves maailmas, sest need inimesed, kes siin elavad, on kohale rännanud maakera igasugu eri paigust. 

Nii ma lasengi mõned saladused neil mõistatusteks vormida, et kõik neist aegamööda teada saaksid ja nende koorem niimoodi väheneks. Iga mõistatuse vastus on kellegi saladusekoormast üks kivikene maha. Ma arvan - peaaegu et tean - , et rohkem siia salamajja inimesi ei tule, sest tänapäeval on kõikidel järjest vähem saladusi ja järjest rohkem jagatut, nii rõõme kui ka õnnetusi. Nendest saladustest aga, mis meie katuse alla kuhjatud on, jätkub veel põlvedele ja põlvedele mõistatuste andmiseks. 

Saladusteni!

*Pliiatsisüsi 

**Saladus

Salamaja asukoht on loomulikult saladus

Kaugliinibussis

Vanainimesed on nagu sondid võõral planeedil. Ma vahel vaatan neid. Tegelikult ikka päris tihti. Panin kunagi tähele, kuidas mu vanaemale meeldis kõike kätega mudida, katsuda, tugevalt tunnetada. „Rutjuda“ on selle kohta sobilik sõna. Ja näpuga vastu lauda koputada, kui midagi halvasti tegin. Kuidas see näpp küll pooleks ei murdunud? Ta patsutas mind hästi kõvasti ja mudis minu käsi, kui ma külas käisin, niimoodi rõhuga. Ja kui ta toetas mõne mööblieseme peale, siis ma kujutasin ette, et sel on valus, sest mul oli üks kord valus olnud, kui ta minu peale toetas. Tundub, et nägemismeel kaob ja kuulmismeel, no see kaob kindlasti, aga kompimine ei kao kuhugi. Vot ja ükspäev istus mu kõrval kaugsõidu bussis üks vanamees, kes ka kõike katsus oma pikkade ja peenikeste sõrmedega. Vedas jooni mööda enda ees olevat istet, mudis kardinaid, oma pükse… niimoodi näpuotstega. Nagu satelliit sondeeriks pinda, et kas siia on ikka turvaline maanduda. Et kas see on tuttav või võõras. 

Seda tahtsingi öelda juba pikemat aega. Vanainimesed on nagu sondid võõral planeedil.

Võõrad mälestused

If blackjack was life, living would be easy-breezy. Each hand lasts for a maximum of two minutes and whether you lose or win, you get to go again, as long as you have capital. The dealer is in front of you, smiling and saying “Place your bets, please!” and you just do it. You bet on your hand and see, where it takes you, a careless merry-go-round without bigger consequences. And if you put too much trust in your hand, hit, go bust and lose, oh well – it is just a game of cards and you can bet again. The dealer smiles and says with the exact same intonation and smile: “Place your bets, please!” and you do. What an easy life it would be, no compunction of conscience.

Pause. She stands up. A music starts to play, visuals, a ballroom aura appears. 

He eyed me for months. We got very close. He used to underline the words “one thing is for sure – we WILL meet each other again and again from now on”, every time we met. And we did. He told me things he never told anyone else and so did I. It was a feeling of mutual respect, of equal partners, although he was twenty years older than me. We would travel and talk for hours and then talk some more. And one time, he invited me to his place. I wasn’t sure… but it was magical and I was in love. 

I woke up the next morning with a serene feeling. I looked out the window and it was magnificent – a kind of a hazy, foggy morning, with the sun shining through the haze. He wasn’t there, he was already working in the next room, I heard him tapping away on the keyboard. I looked at myself and the bed. And there it was: a beautiful, long, curled blond hair, just where he had slept. Where “the magical events” had taken place. Please do mind my sarcasm. My hair by the way is dark brown and short. A punch in the face at first. I felt as if I’d been on a sexodrome. Okay… Never mind that. He has had other women besides me. Maybe he is a bit messy. I went into the bathroom to wash my face, but all I could find, was a towel with some mascara smeared on it. Is there a reasonable explanation? Yeah, maybe he is a cross-dresser with a marvellous blond wig. I could go for that… maybe. Yeah, maybe I could. I tidied up and went to the den. Nothing. “Ahemm,” I said. “Oh, hello-hello-hi-there”, he said. Yes. Very fucking formally. What was that? What was that? I backed away from the room and started gathering my things. Mind you – we were not drunk the night before and it took a lot of persuading to get me there. ‘Does not compute’ was swirling around in my head. Funny? I don’t think so. 

All of a sudden he started hushing me out of the door and then, on the last minute, he noticed. “Oh wait, fuck, I have to change the sheets.” Really? Now? Where were your eyes yesterday then, with the blond chick? But I was still blue-eyed and freshly in love. Really, really in love. Did I get pregnant from him? 

To be with someone and be on the fast track towards cuckoo-town or to stay sane and lonely, that is the question. 

By the card table, endless male clients rolling in:

In roulette the wheel can NEVER stop spinning and the dealer, that is me, can never stop smiling, not even for a nanosecond. It is a continuum. Even when it stops, because of the dealer’s mistake, your mistake, THEY fix it. You don’t fix it, you are not trustworthy, but there are people for that. THEY come in, fix your mistake for you and the game can go on. No casualties. No responsibility, no dirty works. You just smile and spin the wheel. “Good luck, players.” Afterwards you might get a little tap on the hand, but no worries, all is well. A perfect world. Easy-breezy, you don’t have to feel guilty. 

Sometimes I would wish to have this kind of life – only to look, not to participate. The eternal struggle of fearing and longing for death.

Magamaminek

On laupäeva hilisõhtu, tegelikult juba öö, aga me oleme ikka veel kogu perega üleval. Vaatan oma nelja-aastasele õele otsa. Ta põsed õhetavad ja ta vaatab innukalt kordamööda kõiki täiskasvanuid: ema ja isa, tädi Ritat ja onu Antsu. See on tema esimene suveöine söömaaeg. Maja uksed on lahti, sealt hiilib sisse magus matjoolade lõhn. Paar ööliblikat lendab lambi ümber.

Me sööme külma tomatisuppi, et pidada mamma sünnipäeva, olgugi et teda ennast enam pole. Ma ei tea kedagi, kes oleks võinud nii kaua järjest tomatisuppi süüa kui tema. Nädal aega polnud mingi probleem. Ei tea, kui palju Anna teda üldse mäletabki, ta oli siis ainult aastane, kui mamma ära läks. Ma küsin homme, sest täna me ei räägi. See on samuti traditsioon – istuda koos laua ümber, aga vaikides. Praegu räägivad silmad. Väikse lapse jaoks ilmselt natuke raske. Ja juba ma näengi, et Anna niheleb.

„Ma tahan tuttu,“ ütleb ta. Ema vaatab isale otsa pilguga, mis annab üsna selgelt mõista, et täna on tema kord. 

Anna hakkab aga juba ise toolilt alla ronima ja seab sammud magamistoa poole. Tuppa jõudnud, klõpsab ta ise lülitist lambi põlema ja lükkab ukse enda järelt kinni. Mõne aja pärast hakkab toast kostma jutuvada. 

Ema ja isa vaatavad teineteisele otsa ja kehitavad õlgu. Järelikult on ta juba piisavalt suur, et ise magama minna. Natukese aja pärast läheb aga toauks uuesti lahti ja Anna tuleb tagasi, pidžaama seljas. No ja mis siis, et pluus on pahupidi, ikkagi ise selga aetud.

„Ädööd,“ ütleb ta oma imearmsa lapsehäälega ja läheb kordamööda kõigi juurde, et põsemusi anda. See on tema igaõhtune rituaal. Seejärel tatsab ta uuesti magamistoa juurde, kuid enne sulgemist hõikab veel ukse vahelt: „Mamma ka ütleb ädööd.“

Vaat, mis. Ega meilgi siis enam mõtet pole üleval olla, mamma ju juba läks.
Palju õnne, vanaema.

Kõverpeegel elutoas (Black Mirrori ainetel)

A: Kuule, mis täna õhtul telekast tuleb? 

B: See päris elu. 

A: Reaalne elu? 

B: Reaalse elu šõu. Tead ju, tavaelust saab teha uskumatu vaatemängu. Ekstreemselt lahe on süüa teha kaamera ees, suurest pingutusest pisarat pühkida ja hiljem vaadata, kuidas kohtunikud matsutavad. See on söök – realistlik. Me teame, mis söök on! 

A: Jaa! Ja jahtida kolmekümnekesi ühte ja sedasama komput vallalist meest. See on nii inimlik. Me mõistame seda.

B: Jah! Või siis elada koos ühes majas hästi kaua niimoodi, et igas toas on kaamerad. Jumalast eluline situatsioon.

A: Jaa! See on nii päris! See on nii reaalne! Kui veel lisada dramaatiline orkestrimuusika ja tuleplahvatused treileritesse, siis on kindel värk!

B: Vaatame?

A: Loomulikult. Me ei kahetse.

* * * 

Paaditäis inimesi, sealhulgas A ja B jõuavad tundmatu maa kaldale. Kõigi ees sammub peamikrofoniga naine GIID, kes vahetevahel peale mõnd lauset väikse raketi õhku laseb, et fiilingut, tunnet ja emotsiooni edasi anda (mis muidugi juba niigi laes on):

GIID: Kallid reisijad, oleme randumas emotsioonimaa rannikule, jätnud selja taha realismiookeani ja mõistusriigi. Algamas on uus ajajärk meie eksistentsis. Te ju teate, et kõik on võimalik, kui piisavalt palju vaeva näha, eksju? Te olete kõik erilised ja õrnad lillekesed, kelle juured end emotsioonimaa pinnases rahulikult sirutada saavad, te olete pärale jõudnud. Ja samas – kui midagi välja ei tule ja te haledalt läbi kukute, sest päris elus kõik ei võida... Oi, vabandust, ma ei tea, mis mulle sisse tuli, muidugi võidavad kõik, sest peamine on ju osavõtt! Aga siis, kui ei võida, tuleb, peab ja saab alati öelda, et ma andsin endast parima, seega olen ma hästi rahul. Emotsioonimaal juba on kord nii: usu enesesse, poeta suur pisaratemeri ja siis naerata jälle. Kõik saab lõpuks korda. Kui korras ei ole, siis pole see veel lõpp.

Ta juhatab inimesi edasi õrnalt nagu messias.

Astuge maale, ärge kartke, hüpake, jõudke siia. Saagem osa sellest järjest ahtamaks muutuvast silmaringimaastikust, muutugem mudeliteks, tasandagem oma teravad nurgad ümmargusteks mullideks. Entroopia kasv on paratamatu, sellele ei saa vastu võidelda!

Inimestele kõnnib vastu sädelevas kuues TELEPOISS.

TELEPOISS: Tere tulemast! Me oleme teid nii kaua oodanud. Teie olete kõige andunumad kõverpeegli vaatajad juba mitmeid aastaid. Me oleme teid sealt seespoolt vaadanud, jälginud, ja me usume, et te olete väärilised ja valmis, et kogeda tõsielusarjade järgmist astet. On ju nii? 

Ta võtab sujuvalt juhtimise GIIDI käest üle, hellalt ja rõõmsalt noogutab ta ning juhib inimesed lähedal asuva poomislava juurde. Seal ootab kinniseotuna kolm imeilust näitsikut. Blondiin, brünett ja punapea. Tegu ei ole anekdoodiga.

TELEPOISS: Nagu te näete, jõuab minevik ringiga meie juurde tagasi, kuid uues ja säravas tõsielu-kuues. Me oleme valmis pakkuma rahvale ülimat emotsiooni: avalike hukkamiste sari. Igaüks neist naistest on milleski süüdi, kuid tore asi on see, et kaks neist pääsevad eluga. Pealtvaatajate innustuse saatel peavad nad läbima erinevaid ülesandeid nagu ruubiku kuubiku kokkupanek, reaktsioonivõrrandi tasakaalustamine ja hobuse kabjaraudade vahetamine. Kujutage ette, kui emotsionaalse fiilinguga teekond! Kas olete valmis? 

Rahvas hõiskab ja aplodeerib, TELEPOISS kõnnib naisi ette valmistama. Rahva seas tõuseb aga üks käsi. 

A: Vabandust, kas...

TELEPOISS: Jah? 

A: Ma mõtlesin, et see on veidi nagu liiast äkki... aga...

TELEPOISS: See, mida me teeme?

A: Ei, ei, sugugi mitte. Ma tahtsin teada, et kas ma filmida võiksin, et oma kontole üles panna?

TELEPOISS naeratab pimestavvalget naeratust. 

TELEPOISS: Muidugi. See on ju päris elu.

Jack

Viimane nuga veel teritada, siis saab koju. Lõpuks ometi. Koka noad peavad olema teravad nagu ka pliit kuum ja pluus puhas. Babu teab väga hästi, mis tunne oleks igavikku põrgus veeta – restoköök on talle andnud piisava kogemuse. Veidi liigagi piisava. Kui silmad õhtuks ei valuta, siis on kassa tõenäoliselt liiga väike ja omanik pole rahul. No see selleks, ega tema ju müügitööd ei tee, ta on pigem seal kvaliteedi poole peal.

Amir läks prügi välja viima, ei tea, kus ta nii kaua on. Babu kiikab tagauksest välja ja näeb abikokka kükakil, selg vastu seina. Mehel on käes mingisugune kilekott. Roosa. Mis ta käis prügikastis midagi õngitsemas või?

„Mida sa teed siin? Kas sa arvad, et mulle meeldib üksinda koristada?“

Amir ei ütle midagi. Babu läheb talle lähemale.

„Amir... Kuuled või?“ Noormees ei vasta endiselt. Babu sirutab välja käe, et õsta kilekoti serva ja lausa põrkab tagasi.

„Mees, mis sul viga on?! Surnud koer? Miks sul on surnud koer kilekotis?“

Amir raputab pead. „Üks võõras lihtsalt tuli ja andis selle mulle.“

„Mida?“

„Tuli ja andis mulle selle kilekoti ja ütles, et kõik mustad koerad tuleb tappa.“

Babu vangutab pead. „Kuhupoole ta läks?“

„Ta lihtsalt ilmus ja siis kadus,“ ütleb Amir vaikselt.

No mida veel, mõtleb Babu. „Amir, ma saan aru, et sul on raske aeg, aga ära palun räägi selliseid lollusi. Kuhupoole ta läks?"

"Ma ei tea."

"Olgu, sa ei näinud. Aga ära räägi selliseid õhku haihtumise jutte enam. Kas sa tahad edasi tööl käia? Kas sa tahad, et sul oleks raha, et üüri maksta? Siis palun ära jama.“ Babu võtab Amiri käest koti.

„Nii. Läheme nüüd sisse tagasi ja koristame edasi. Olgu? Pärast teeme paarid õlled ka, siis on aega rääkida.“

Amir noogutab. Ta tõuseb ja rapsib ennast olematust tolmust puhtaks. Babu pöördub ja hakkab kilekotti koos väikse musta koeraga prügikasti viskama, kuid Amir peatab ta käe poolel teel.

„Palun. Ma pean Jacki pärast maha matma. Ta oli ikkagi minu koer.“

Michael Berg Photo

Bianka monoloog

Te ei kujuta ette, mis tunne on kogu aeg tööd teha. Magada umbes neli tundi ööpäevas. See ei ole normaalne. Alguses muidugi on. Ikka ikka. Kammooon, see on ju mu unistuste töö. Nagu ööö-mei-sinnggg! Ma teen seda iga päev, siis tihti nädalavahetustel, siis tihti komandeeringus ja lõpuks polegi mul aega ei oma vana pere jaoks ega uue pere loomiseks. Lapsed ja vaba aeg on nõrkus, eralõbu. Ma väga armastan oma tööd. Ma ei kahetse. Eriti.

Ja siis veel – ma tahaks küsida, et nagu... Mida perset? Mul on ikka veel vistrikud. Mul on selja peal punnid ja vahel mul on näos ka punnid ja ma saan kohe kolmkümmend. Ma ei ole teismeline! Ma olen tähtis ja oluline inimene, võiks isegi öelda, et ühiskonnaliige. Ja siis mul on need punnid, mis meenutavad varateismelise nahamaastikku. Vahel ma mõtlen, et nad üritavad mulle meelde tuletada, et ma olen siiski ka inimene, aga noh, see mõte läheb tavaliselt kiiresti üle ja tagasi tuleb selline tavaline uhkuseudu. Aga ikka, kurat! Need kuradi punnid, nad tuletavad ju ennast füüsiliselt valuga meelde. Uuu, Bianka, uuuu, sa ei ole nii äge, kui sa arvad! Hakka või seda maaema-plära uskuma.

Oot. Ei. EI. MINA ei muutu. Maailm muutub minu järgi...

Vahel ma tõesti mõtlen, et reaalsus paindub minu taju järgi ja kui ma midagi ära unustan, siis neid asju enam ei ole. Nii halbu kui ka häid. Näiteks kui ma unustan ära, et mu sõbrannal olid suured tissid, siis üks hetk tal ei olegi enam nii suured. Tissid. Imelik, eks?

See, mida ma väiksena kartsin

Mu isa on puu. Ta elab metsas ja vahel ma käin teda vaatamas. Õigemini, ta on puistumas. Kas teate seda muinasjuttu ühest erilisest kasest, mis liigub maailma metsades ringi, ja kui sa seda katsuma juhtud, siis hakkad ise ka puiseks muutuma? Ma väikesena lugesin seda ja kartsin väga. Mu isa viis mind metsa, et ma ei kardaks... Aga sinna ta jäigi. Tohletanud riided on tal seljas ja sambliku moodi habe on ees. Ta lõhn on niiske ja nukker. Teisest küljest – ta on alati kohal. Ta ootab, kui ma tulen, ma istun ta alla ja me vestame juttu. Jutu sisu on vana nagu aeg, ka tema on vana. Tema elab minust üle. Ja võib-olla kunagi, kui mul on lapsed, ja kui neil on omakorda lapsed ja nõnda edasi, saavad nad endiselt minna metsa oma vana-vana-vana, mitu põlve vana isa vaatama. Siis ta ilmselt enam rääkida ei oska, aga ta sahistab kergelt oma sakilisi lehti ja rahustab äkilisi lapsi, kes ainult kilgates ringi joosta tahaksid. 

Minu ema ei käi minuga kunagi metsas. Ta kardab, et sealt ta enam tagasi ei tuleks. Mina arvan sama. Aga minul on metsas isa ja seda ei saa mitte keegi minult ära võtta.

A red feather

Näed, vahel tuleb ingliskeeles kah juttu:

Just the other day, do you know... Oh, you know, the day, when it was raining outside, actually pouring, well, anyway... I found something on my sheet, when I was doing the laundry. Something that should have easily been found there, but was very different. It's odd. It was a red feather. Pillows don't usually have red feathers in them, do they? I don't know. I think chickens should mostly be white. Maybe a rooster could have some red tailfeathers? Should I call someone and ask? Like a hotline or something?

But no, probably not. Because... Yes. There is another thing. Today I was baking a cake in the kitchen and singing to myself and all of a sudden my little boy ran in from the living room, cheering: "Mommy, mommy, there's a bird in here!" I assured him that no, there isn't, it's winter and all the windows are closed. We both went back to minding our own business. After a few minutes he came back... I had been singing again.

And then I felt it - PANIC! I looked down at my hand and it - it can't be - I... I didn't have a hand, it was a wing. You can't hold a spatula with a wing! I ran out of, oh, I must've flown out of the door and somehow up into the sky and...

I have become a bird. Whatever shall I do?

Küll on raske olla koleerik aka ma hakkan keskenduma (varsti)!

Ühel hetkel ei viitsi midagi,

teisel aga tahaks terve maailma tühjaks imeda infost ja hakata kohe kõiki tegevusi korraga tegema.

Ma ei teagi, mitut blogi ma elu jooksul pidada olen üritanud.

Tere tulemast anno 2015! Veel üks katse.

Mõne aja pärast peaksid siia hakkama ilmuma stabiilsemate vahedega lood, sest mina olen otsustanud, et minu teekond kirjanikuks saamisele peab tõesti võtma reaalsemad tuurid, kui ainult kirjutamisest mõtlemine. 

Võtke oma ergutustuustid kätte, sest varsti hakkab pihta!