laupäev, 26. detsember 2015

* * *

Teie ees laval seisavad kolm inimest – kaks naist, üks mees. Mees seisab naiste keskel, kõik on näoga teie poole. Üks naine on politseiniku mundris, teine peokleidis. Mehe riietus on argine: pikkade käistega dressipluus ja teksapüksid.
NAINE:                     See käis üsna kiiresti. Veerand tundi ehk?
POLITSEINIK:         Me olime temast varem ka kuulnud.
NAINE:                      Ma lähen peaaegu alati jala koju, see kord ei olnud erand. No mis mõtet on takso peale raha raisata, kui öö on soe? Seda juhtub meil ju nii harva.
POLITSEINIK:         Üks naine helistas millalgi juuni lõpus öösel politseisse, et keegi kiusab teda. Jälitab.
VITSAMEES:            Ootasin sellel õhtul üsna kaua. Jalutasin mööda tänavaid, et aega parajaks teha.
NAINE:                      Õudselt ilus öö oli. Kõik tundus kuidagi sulnis. Kakskümmend viis. Juba lausa veerandsada.
POLITSEINIK:         Me sõitsime kohale. Viisime naise koju, meest me ei leidnud. Tegelikult ei otsinudki.
NAINE:                      Eks ma olin natuke tipsune ka, kes siis sünnipäeval pitsi sülitab?
POLITSEINIK:         Väga harva, kui nädalavahetuste helistajad kained on. Rumal pea on ihu nuhtlus, aga purjus pea veel hullem.
VITSAMEES:            Lõpuks ometi ta tuligi. Täna oli ta eriti ilus. Naeratus näol, kõndis ja rääkis kellegagi telefonis.
POLITSEINIK:         See mees oli mingi pervert ilmselt. Oli rihma andnud naisele.
NAINE:                      Lõpetasin just kõne ühe sõbraga, kes hiliseid õnnesoove edastas, kui kuulsin selja taga samme. Pöörasin ümber.
VITSAMEES:            Tema oli eriline. Teised enne teda polnud väärt isegi ühtainsat ta juuksekarva. Minu linalakk-neid.
POLITSEINIK:         Ma ei tea. Vahel ma ikka veel imestan, kui palju veidrikke siin ilmas elab.
NAINE:                      Üks vana mees kõndis päris lähedal mu järel.
VITSAMEES:            Sel õhtul võtsin ma julguse kokku ja mõtlesin – pean talle seda tunnistama!
NAINE:                      Ma ei salli, kui keegi niimoodi lähedal selja taga kõnnib. Nii hirmus hakkab alati. Et kas kogemata või meelega või mis ta tahab?
POLITSEINIK:         Kuu aja pärast kuulis keegi öösel toast naisterahva karjeid ja helistas politseisse.
NAINE:                      Kiirendasin sammu. Tema ka. No pagan!
VITSAMEES:            Tal oli vist koju kiire, üritasin temaga sammu pidada.
NAINE:                      Võtsin kotist võtmed ja surusin pihku. Tead, proovigu ainult! Ma polnud elu sees kedagi löönud, aga olin alati mõelnud, et sellisel hetkel ma ei hakka kartma. Ta kõnetaski mind.
Mees pöördub naise poole.
VITSAMEES:           Vabandage?
NAINE:                     Jah?
VITSAMEES:            Te olete väga ilus täna.
NAINE:                     Aitäh. Pöördub minekule.
VITSAMEES:            Vabandust? Kus te elate?
NAINE:                     Seal pool. Viipab käega otse enda ette, kuid nähtavalt juhuslikult.
VITSAMEES:            Äkki saadan teid koju? Ma elan ka seal pool.
NAINE:                     Ei, aitäh. Pole vaja. Saan täiesti ise hakkama.
VITSAMEES:            Aga olete vallaline?
NAINE:                     Ei.
VITSAMEES:            Ei ole?
NAINE:                     No näed, ei ole jah.
VITSAMEES:            Aga kus siis noormees on? Laseb teid niimoodi üksi välja õhtul?
NAINE:                     Kodus on. Ootab. Hästi suur ja tugev.
Naine keerab ümber ja läheb osutatud suunast vastassuunas minema, lavalt paremale ära. Mees keerab tagasi näoga publikusse.
VITSAMEES:            Ta kõndis minema. Pidin taktikat vahetama.
Mees võtab dressipluusi seljast. Selle alt tuleb välja kireva troopilise mustriga särk. Paneb pähe prillid. Võtab justkui lähedalt asuvalt puult pika peenikese oksa ja nülib selle hajameelselt ära. Samal ajal tuleb naine vasakult uuesti lavale, näoga publikusse.
NAINE:                      Lõin araks.
POLITSEINIK:         Politsei ei saa iga karjumise peale kohale sõita. Suvised nädalavahetused on meile üsna keeruline aeg.
NAINE:                     Vastik.
VITSAMEES:            Prillid äratavad temas usaldust ja särk teeb meele rõõmsaks.
NAINE:                      Mul sai aku tühjaks, kedagi kusagil ei olnud ka. Mõtlesin, et lähen teist teed pidi. Kõhe ikkagi.
VITSAMEES:            Ah see? Näitab vitsa oma käes. Ei, selle ma korjasin niisama puu otsast naljaviluks. Igavusest ka. Noh, harjumus või nii.
POLITSEINIK:         Tihti toimub öisetel tänavatel igasugu lahkhelisid.
NAINE:                      Natukese aja pärast kuulsin uuesti selja taga samme.
VITSAMEES:            Ma pean talle oma tunded üles tunnistama. Pean.
NAINE:                      Pöörasin kiiresti ümber. Sama mees, aga teised riided!
VITSAMEES:            Tema hakkab siis ka sama tundma.
POLITSEINIK:         Armastajad pööravad kaklema, kaklejatest saavad armastajad. Elu lööb üle pea kokku.
NAINE:                      Ta oli endale mingisuguse vitsa kätte võtnud.
Mehe ja naise järgnev dialoog publikusse vaadates.
NAINE:                      (julgust kokku võttes) Mida sa tahad?
VITSAMEES:            Ma armastan sind.
NAINE:                      Mida?
POLITSEINIK:         Me ütleme alati: ei ole vaja kangelane olla. Parim enesekaitse on enesele tähelepanu tõmbamine, näiteks karjumine. Ja kui see ei aita, siis kiired jalad. Pipragaas aitab samuti.
NAINE:                      (iseendale) Miks ma enne politseisse ei helistanud?
VITSAMEES:            Ma... Mina armastan sind.
POLITSEINIK:         Aga siis me saime sealt samast kandist uue kõne. Et üks mees lohistab karjuvat naist vägisi mööda Alevi tänavat.
NAINE:                      Palun. Jätke mind rahule.
VITSAMEES:            Miks?
NAINE:                      Mis miks? Ma ei tunnegi teid.
VITSAMEES:            Veel mitte, aga mina sind küll.
NAINE:                      Kuidas palun?
VITSAMEES:            Ma olen sul juba ammu silma peal hoidnud.
NAINE:                      Mida?!
VITSAMEES:            Nojah. Jälginud olen sind, sest-
NAINE:                      Vastik pervert!
VITSAMEES:            Palun rahune maha, kallis.
NAINE:                      Kuule aura ära, näss!
Mees näheb hetkega silmnähtavasse raevu ja tõmbab naisele vitsaga vastu sääri. Naine hakkab hirmuga karjuma. Mees taganeb, viskab vitsa käest.
NAINE:                     Parem oleks, et sa kaod! Ma kutsun kohe politsei!
VITSAMEES:            Kallis... Anna andeks.
NAINE:                      (hakkab hüsteeriliselt naerma) Kuule, kallis... Saad aru, kui sa oleks ka viimane mees maamunal, siis...  No ei. Tõesti. Hullumeelne. Kuuled – sa oled haige, mitte armunud. Mine otsi abi.
Naine pöördub minekule, kuid mees viskub talle järele. Naine ja mees hakkavad kahel pool politseinikku etendama kähmlust, mõlemad kaklevad nähtamatu vaenlasega. Naine üritab joosta, mees naist kõvemini kinni saada. Naine karjub ja lõpuks mees libistab mõlemad käed nähtamatule kaelale, pigistab kõvasti, samal ajal ise pooleldi sisistades, pooleldi kussutades.
VITSAMEES:            Ole vait! Rahune maha! Jää vait! Kuula mind, kuula mind! Palun! Ma armastan sind, mu linalakk! Palun, kuula mind. Usu mind...
Lõpuks naise keha lõtvub, ta vajub põrandale. Mees läheb naise juurde, võtab ta sülle ja viib lava äärele, istub ise sinna juurde. Paitab ta pead, suudleb naist otsaette. Vaatab teda pikalt.
VITSAMEES:            Miks ma pidin niimoodi endast välja minema? Alati! Alati lähen. Mis mul viga on? Ma tahtsin, et meil oleks suur ja ilus armastus, linalakk. Miks sa pidid karjuma hakkama?
POLITSEINIK:         Kui me kohale jõudsime-
Naine avab silmad.
NAINE:                      -oli elu minust juba lahkunud. Kakskümmend viis ja ei päevagi enam sinna otsa.
POLITSEINIK:         Kahtlusalune istus ja silitas surnud naise pead enda süles, vaadates tühja pilguga kaugusesse.
NAINE:                     Võib-olla umbes veerand tundi.
POLITSEINIK:         Üle tapetu jalgade jooksis pikk ja peenike punane jutt. Sellest tuligi hiljem välja, kes see mees oli.
NAINE:                      Nüüd ei tunne ma enam midagi. Selline viimane sünnipäev. Või kuidas võtta – esimene surmapäev.
POLITSEINIK:         Kui asi uudistesse jõudis, laekus meile mitukümmend sarnast kaebust. Ei tea, miks selle viimasega nii õnnetult läks. Ega mees ei räägi ka. Ainult vaatab kaugusesse ja korrutab: „Miks sa nii tegid, linalakk?“


esmaspäev, 14. september 2015

Antsakas aja lugu, 3. ehk viimane osa



Seal, keset tuba, seisab kõige uhkem käokell, mida ta kunagi näinud on. Kägu küll kusagilt ei paista, ainult üks ukseke kella ülaosas, aga on näha filigraanselt graveeritud hiiglasuur sihverplaat, millel on miskipärast kuus ketast. Toomas vaatab lähemalt ja mõistab, et kõige välimine näitab sekundeid, järgmine minuteid, kolmas tunde, neljas päevi, viies aastaid ja kuues, kõige pisem, sajandeid. Plaadid on asetatud üksteise peale ning sajandite plaat on üsnagi kellast eemal. Kell ise on tumesinisest puidust ning kuldsete metallosakestega, mis puitu koos hoiavad. Ja kell seisab. Muidugi – aeg ju seisab.

Äkitselt kuuleb Toomas kellegi norsatust. Keegi norskab, jah, ning pole sugugi mitte ajas seisma jäänud. Kella taga kiiktoolis avastab Toomas istumas ühe vana mehikese, kellel habe ja vuntsid peaaegu tooli alla ulatuvad. Toomas köhatab. Köhatab kõvemini. Lõpuks läkastab ta juba nii, nagu tal oleks kopsupõletik. Väiksena räägiti talle lihtsalt, et viisakas on inimestele oma kohalolekust väikse köhatusega teatada. 

„Olgu, olgu, ärme nüüd kopse välja köhi, eksju,“ ütles vanatoi kiiktoolis, silmigi avamata.

„Vabandust, ma mõtlesin, et te magate,“ vastab Toomas. 

„Magasingi, nähtavasti,“ ütles ätt ning tegi ühe silma lahti. „Muidugi, ma ei tohiks, aga sina vahest kellelegi ei räägi, eks?“ Ja pilgutas silma. 

Toomas ei saa päris hästi aru. „Kuidas palun?“ Vanamees räägib, aga kui Toomas seda kuuleb, siis tunduvad sõnad ainult nagu hägune mälestus ta mõtteis. 

„Et sa ilmselt ei lähe kellelegi rääkima, et nägid ajavälises ajas ühte vanameest magamas, kuigi ta oleks pidanud soolasammas olema,“ kõkutas vanamees. 

„Ma ei saa aru, kuidas te seda teete,“ ütleb Toomas. 

„Räägin minevikus?“ küsis vanamees. „See on lihtne. Ma teen seda vahel naljapärast. Olen ajaväänur – see on mu amet.“

„Aja... Aja mis asi?“ imestab Toomas.

„Ajaväänur,“ vastab vanamees. „Olgu, tulen olevikku üle, on sul lihtsam natukene. Et sina oledki siis Toomas, jah?“

„Viimati, kui passi vaatasin, siis veel olin, jah,“ vastab Toomas üsna jahmunult. 

„Kena-kena. Seda on tõesti tore kuulda. Ma hakkasingi liiga vanaks jääma, nagu sa näed. Jäin liiga pikkadeks aegadeks korraga magama. Tavaliselt peaks need ajastatud olema öisteks pausideks, aga näe, mis sa teed, kui uni peale tuleb,“ mõtiskleb vanatoi juba rohkem omaette. 

„Ma tahaks teada, mis siin täpsemalt toimub ja kuidas te mu nime teate,“ ütleb Toomas juba üsna tungivalt. See ei ole tema tavapärane argipäevakogemus.

„Ahah, jajah, õige, õige, see siin on veel see aeg. Ühesõnaga, ajaväänur on siis see, kes elab ajaväliselt ja kes muuseas saab seda painutada nii, nagu ta ise tahab. Sina oled samuti ajaväänur. Just seetõttu said sa kõndida siia, kui kõik teised seisavad.“

„Mina küll aega painutada ei saa,“ protesteerib Toomas.

„Kõik on õpitav,“ ütleb vanamees. „See on sinu saatus.“ 

Toomas naerab. Ajalooõpikutes ei ole kunagi midagi saatusest räägitud. Ega ajaväänuritest. Aga nagu kiuste ja väga maagiliselt teab vanatoi väga täpselt, mida Toomas mõtleb. 

„Kõiki asju ei panda kirja. Kõiki asju kirjutajad ei tea, ei oska uneski näha. Sa tead, poiss, saladused ei ole halvad asjad. Ja enne, kui sa jälle midagi vastu ajama hakkad, ütlen ma, et oled küll poiss. Minu kõrval. Arva, kui vana ma olen?“

Toomas üritab olla delikaatne. „Seitsekümmend... üks?“

„Pigem nagu seitsesada ja üks... või natuke peale, kes seda ikka mäletab,“ rehmab vanamees. „Ma pakun sulle tööd. Aga enne veel – mul on sulle paar ülesannet.“

„Kust te teate, et ma seda tööd üleüldse tahan? Mul juba on töö,“ ütleb Toomas trotslikult.

„Terve maailma aeg, et lugeda raamatuid ja teha seda, mis hing ihaldab. Ja lemmikloom – no mis saaks veel parem olla?“ imestab vanamees. „Pealegi, teiselt töölt pead niikuinii varsti pensionile minema.“ 

Seda öeldes upitab vanamees end kiiktoolist seinal rippuva märkmikuni. „Nii – vaatame siis. Sina pead a) tooma piparmündikomme, b) õppima aega väänama ja c) kasvatama siin kohapeal habeme. Tegelikult läheb kolmas punkt muidugi teise alla, aga habe on lihtsalt kohustuslik ja mul ei ole aega oodata kolm kuud, enne kui korralik mõõt täis on. Ja komme võid ka kunagi hiljem tuua.“

Toomas vaatab vanamehele üsna uskumatute silmadega otsa. Aega väänama, mõtleb ta endamisi. On kummalisemaidki asju juhtunud, mõtleb ta järgmiseks. Selles on ta ju kindel, et aeg tõesti on seisnud ja juba pikemat aega, juhtum, midagi üheski raamatus kirjas ei ole. „Kuidas... ee, kuidas seda täpselt tegema peaks?“

„Kuule, kui ma ütleks sulle ette, et kuidas, siis poleks ju meil kummalgi üldse lõbus,“ põrutab vanamees vastu.

Nii... olgu. Toomas paneb enda ajalooajud tööle. Ta mõtleb sellele, et kõigepealt, enne seda, kui aeg tema jaoks esimest korda seisma jäi, tuli ta peopesadesse imelik sügelustunne. Järelikult oli see kõik kuidagi tema kätega seotud. Ta proovib kujutada ette, et aeg on nagu midagi tahket, nagu tugitool, mida on vaja nihutada, ja lükkab. Miski justkui nihkuks. Ta lükkab veel, siis juba tugevamini, ja kuuleb äkki, et väljast hakkab kostma linnulaulu. Aja-sinilind trillerdab mingit tundmatut viisikest.

„Tubli, sa lükkasid aja liikuma. Näita, kas sa ta uuesti seisma oskad panna?“ ütleb vanamees rõõmsalt.

Toomas proovib siis vastupidi – võtab ajast kinni justkui kotisangast ja sikutab enda poole. See on raskem kui lükkamine, aga veidi ponnistades tunneb ta, et aeg annab järele, ja lõpuks vaikivad ka hääled akna taga. 

„Väga tubli. Vaata ainult, et sa kunagi rohkem ei tõmba kui seisma,“ manitseb vanamees.

„Miks?“ 

„No mõtle ise, siis sa tõmbad aja tagurpidi käima, aga seda on juba väga raske pidama saada. Siis tavaliselt hakkad sa ise ka ajas liikuma, ja noh, asjad võivad väga hulluks ikka minna,“ itsitab vanamees. „Ma mäletan paarisaja aasta eest, kuidas ma ükskord ühe päevaga jõudsin uuesti poisikeseks saada – see oli temp omaette!“

„Kas ma tohin küsida ühte asja? Miks seda üheski ajalooraamatus kirjas ei ole?“ pärib Toomas.

„Aja loo raamatus?“ hakkab vanamees naerma. „Meie ajal – sinu ja minu ajal – ei ole ametlikku lugu. On ainult salajane lugu, mida antakse edasi põlvest põlve ja ühelt ajavalvurilt teisele. Muidugi oleks tore, kui kõik inimesed ajaväänamise kunsti mõistaksid, aga... läheks ju natukene keeruliseks ka, mis?“

„Ilmselt küll, nojah“ vastab Toomas. „Ma lihtsalt mõtlesin, mina kui ajalooõpetaja, et faktid peaks paigas olema.“

„Aga mis mõtleksid sina hoopiski pensionile jäämisest ja ajavalvuriks hakkamisest?“

Ja Toomas ei oskagi midagi kosta... Siis küsib ta niimoodi ääri-veeri : „Ei tea, kas siis üldse sõprade jaoks veel ka aega jääb?“

„Jaa, see on üks kena küsimus. Kuule, poiss – aga me valisime su just selle järgi välja, et sa said selle üksinda olemisega väga hästi hakkama. Eraklikkust ei saa õpetada, tead?“

„No hakkama sain muidugi, aga kuna mul oli nii palju seda vaba aega, mis teiste jaoks ka tiksus, siis tekkis mul kuidagi sõpru juurde.“

„Soo-soo,“ ütleb vanamees rohkem iseendale. „Ei, ega reegliraamatus ole küll kirjas, et sõpru ei võiks olla. Lihtsalt ma eeldasin, et sind väga ei huvitagi. Ikka tohib. Aga saladust peab ikkagi hoidma.“

Toomas tunneb, et saladusi oskab ta hoida küll. See on kummaline. Terve elu on ta olnud nii tavaline mees, kui vähegi olla võib, aga nüüd, vähem kui poole aasta jooksul on ta avastanud endas supervõime, leidnud häid sõpru ja tegelenud iseenda harimise kallal palju rohkem, kui terve ülejäänud elu jooksul. Vaba aja mõju on võimas, saab ta aru ja teab, et ta ei tohi seda unustada.

* * * 


Mitu-mitu-mitusada aastat hiljem näeme me järgmist pilti: tulevikukool, kus lapsed istuvad hõljuvate hallide udukogumite sees, mis on ühendatud nende sõrmede ja peanupukestega ja nende ees õpetaja, küll uue nimega teenäitaja, kelle ümber on samuti infopilv, aga juba kuldsem. Õpetaja ei istu samuti, vaid seisab. Ta üritab väga asjalik olla ja räägib lastele maailma minevikust ehk sellest, mida vanasti ajalooks kutsuti – suurtest impeeriumitest, väikestest riikidest, ühest suurest maailmariigist, ja inimestest selle pöörleva planeedi pinnal. Kõik näeb välja väga asjalik ja loomulik, isereguleeruv ning mõistlik. Järsku aga teeb üks poistest suuga puuksuhäält ja kõik purskavad naerma. Mõned asjad lihtsalt ei muutu, mõtleb õpetaja kuldses infokogumis ning tunneb siis, nagu käed oleksid infost üle kuumenenud. Ja siis .  .   .    .       .       







reede, 11. september 2015

Antsakas aja lugu, 2. osa



Esmakordselt ajaloos on Toomasega juhtunud midagi erilist. Ta hingab sisse ja hingab välja ning saab aru, et kuigi aeg seisab, ei tee tema seda mitte. Skeptiliselt usub ta siiski, et tegemist on hästi väljamõeldud naljaga. Ta läheb Mihkli nina alla ja vaatab teda lähedalt. Ta hõikab: „Uugabuugabuuga,“ aga keegi isegi ei võpata. Ta jookseb klassist välja õpetajate tuppa ja ka seal on kõik hiirvaikne. Preili Taruvaik, matemaatika õpetaja, on peatunud poolel teel tassi kohvi valades ja kuum kohv on endiselt juga tassi ja kannu vahel. Ta katsub näpuga juga ja – „Ai!“ – saab ikkagi põletada. See on kummaline. Ta vibutab kätt preili Taruvaigu nina ees. Puhub talle näkku. Isegi korraks kõdistab kaenla alt, nii igaks juhuks, sest siis on kindel – kõdile ei suuda ju keegi vastu panna. Sellist asja pole varem ajaloos juhtunud, mõtleb Toomas. Ta ei tea sellest midagi – ta isegi ei oska mingit seisukohta võtta, kuigi seisab püsti. Mitte keegi peale tema ei saa teda aidata, sest kõik on soolasambad. Ta vaatab aknast välja ja ka seal on kõik väga vaikne. Linnud seisavad õhus ja ükski tuuleiil ei räsi paigalseisvad puid ja põõsaid. Toomas vaatab ja kratsib kukalt, mis tähendab, et ta on segaduses.

Lõpuks, peale koolimajas ringiekslemist, läheb Toomas klassi tagasi. Nõutuna, aga siiski praktilise mehena hakkab ta kotis istuvaid kodutöid parandama – neid on tal alati küllaga. Ta saab peaaegu kõik juba valmis ning tunnetab siis, enne kui see päriselt juhtub, kuidas aeg jõnksuga uuesti tuure kogub. Umbes nagu rong, mis enne kiirusetuuride kogumist hästi vaikselt paigalt võtab. Aeg hakkab tiksuma ja juba hetke pärast ongi uuesti kuulda, kuidas Bianka hüüab: „Aiaaa, kesse viskas?“ ning ülejäänud klass naerab ikka veel puuksunalja üle. Muidugi mitte ikka veel Toomase jaoks, aga vahepeal pole laste arvates ju sekunditki mööda läinud. Lõpuks vaibub naljaelevus ning viimaks saab läbi ka tund.

Kodus uurib Toomas terve nädalavahetuse erinevatest ajalooraamatutest, kas kusagil on kirjet sellest, et keegi oleks veel niisugust asja märganud. Aega, kui elu seisab, kui ajal puudub lugu. Kahjuks aga on raamatuis juttu vaid kuningatest, kangelaslikest sõdadest ja kammkeraamikast. Ka sellest loeb Toomas tegelikult hea meelega ja kuna tööd said parandatud, saab ta lugeda veel pikemat aega. Ta teeb endale boonuseks isegi palju erilisemat sööki – seenesuppi enda korjatud metsaseentest.

Järgmised korrad, kui aeg uuesti seisma jääb, enam Toomast nii palju ei üllatagi, kuigi peopesad kirvendavad ikka. Ta õpib pause nautima ja väga kenasti ära kasutama – tööde parandamiseks, koristamiseks, kõigeks selleks, mida peab tegema, et siis saaks teha asju, mida tahad teha. Vahel, kui aeg veel kauem seisab, käib ta pikkadel jalutuskäikudel, jalgrattasõitudel, maalib akvarellidega ja laiendab oma teadmisi ka muudes valdkondades kui ajalugu. Raamatukogu on ka tavaliselt selline koht, kus aeg justkui seisaks, nii et seal ei saagi Toomas vahel aru, kas ta on ikka veel üksinda liikuv või mitte. Endiselt üritab ta vahel otsida, mis sellist aja peatumist põhjustab, aga tulutult. Raamatud ei vasta talle.

Toomasest saab aja jooksul (või siis aja seismisel) Uus-Toomas või vähemalt nii hakkab ta end mõttes kutsuma. Ta hakkab tegutsema hetke ajel ja kiiremini otsuseid vastu võtma. Ta teeb seda, mille tuju tal tuleb. Samas märkab ta, et tihtipeale on ajapausid muutunud juba pikemaks kui aeg ise – see on aga juba natukene halb, sest inimene ei saa ju tervet elu üksinda veeta. Muidugi, Toomasele on eluaeg meeldinud omapäi olla, aga see on juba natukene liig. Just preili Taruvaiguga on ta hakanud eriti hästi läbi saama ja ka väljaspool kooli koos aega veetma, aga tavalise inimesena jääb too seisma iga kord, kui aeg tiksumast lakkab. Siis peab Toomas korralikult vaatama, et ta väga kaugele ei läheks. Muidu juhtub aja käima minnes nii, et Juulia (preili Taruvaigul tegelikult on eesnimi ka) on väga segaduses. Siiani on Toomas lihtsalt seletanud, et ta tegeleb hobina mustkunstiga.

Niisiis – ta otsib, kuid ei leia põhjust sellele, miks aeg tihtipeale seisab. Ühel hiliskevadisel hommikul, kui aeg jällegi ei tiksu ning Toomas parasjagu oma lemmikkohvikus endale ise kohvi teeb (loomulikult jätab selle eest leti peale paraja raha), kuuleb ta linnulaulu. Ilus lind, väga selge häälega, kes laulab „tikk-takk-tikk-tsirirrrr“ ja siis saab Toomas aru – see ei saa olla võimalik, kõik olendid peaksid ju seisma. Ta jookseb ruttu akna juurde ja näeb – teisel pool kõnnitee serval laulab tõepoolest üks lind. Sini-sinine nagu suvetaevas, kergelt väreleva pika sabaga, nagu oodates midagi. Lind lendab üle tee, otse Toomase nina ette teisel pool klaasi ja laulab uuesti. Ja Toomas mõistab, et see on mõeldud temale. Ta jookseb kohvikust välja ja järgneb linnule, kes muudkui eest ära lendab ja samal ajal viisijuppi vilistab. See minek kestab kaua, kauem kui Toomase kõige pikemad jalutuskäigud, aga kuna aeg seisab, ei lähe päike looja. Ta ei tea, kaua ta kõndinud on. Muutub ainult ümbrus – linnast saab maa, millest omakorda saab päris tüki aja pärast midagi muud – puud kaovad ning tundub, nagu ta oleks jõudnud kõrbe, igal pool on vaid liiv. Liiva värv vaheldub kuldkollasest tumesiniseni ning muutub lõpuks säravmustaks nagu öine tähistaevas. Valgus kumab endiselt, aga mitte päikesest, vaid liivast endast. Toomas vaatab ümberringi: ka taevas on nüüd samasugune must ja särav, justkui lendaks ta koos linnukesega kosmoses. Ja äkitselt lind kaob ning Toomas on üksi keset seda tumedat säbru. Siiski – kaugusest hakkab paistma üks rannamajake (kus on liiv, seal on ju rand ja rannas on ikka rannamajake) ning just sinna, tunneb Toomas, peabki ta minema. Üldiselt ühtegi muud võimalust väga ei ole. Tagasi minna ka nagu ei oska, isegi kui tahaks.

Ta läheb majale lähemale, nihkub vaikselt, sest justkui mingisugune aukartus on temas tõusnud. Ta koputab uksele. Algul vaikselt, siis kõvemini, aga vastu ei tule keegi. Ta võtab ukselingi pihku, lükkab seda alla ja astub tuppa...

jätkub 




kolmapäev, 9. september 2015

Maast madalast maagiline mees


Kadri oli ta ema porgandihautise ära põlanud ja sellest hetkest läksidki asjad allamäge. Vanemate toit peab meeldima, isegi kui see maitseb nagu penoplastiga segatud ajalehemass ehk mitte miski. Peab meeldima siis, kui seal on liiga palju soola, liiga palju sidrunit ning ei terakestki vürtsi. Vähemalt Allani kodus oli selline sõjaväeline kord kestnud terve tema üleskasvamise aja. Ja seetõttu olid nii Allan kui ka ta isa ära õppinud kenakese hulga silmamoondustrikke, mis hõlmasid endas ebameeldiva toidu salvrätiku sisse poetamist ning tasku toppimist. Kodus oli mõistlik dressipükse kanda. Jah, aga asjal oli ka pikem mõju, mis võib tunduda küll naeruväärsena, kuigi on tegelikult vägagi positiivne – Allanist nimelt sai väga edukas mustkunstnik.

Mustkunstniku töö on inimeste meeltega manipuleerimine. „Vaata, siga lendab!“ on selle esimene tase, mida Allan söögilauas juba eelkooliealisena vilunult esitas, edasised aga aina keerulisemad, mis lõpuks ei mängi enam mitte ainult inimese reageerimiskiiruse ja tähelepanuga, vaid juba puhtalt tunnetekeeltel. Kellele siis ei meeldiks karismaatiline ning intelligentne mees, kes paneb asju ilmuma ning kaduma sõrmevibutusega? Muidugi, Allan polnud mingi atleet, kuid nagu juba mainitud – haloefekt teeb oma töö. Ja Kadri ei olnud mingi erand. Üldiselt on väga vähe inimesi, kes on erandid, kuid väga palju neid, kes seda siiski arvavad – igal pool.

Kadri oli Allaniga sarnane – ka tema polnud silmipimestavalt kaunis soorebane, vaid sarmiga pahviks lööv tegelane. Täiuslik võimupaar või kuidas seda moodsalt kutsutaksegi. Nii vähemalt nad mõlemad arvasid, aga unustasid kahjuks ära vanarahva ütluse, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Miks? Sellepärast, et kui mõlemad kivid on kõvad, hakkavad nad teineteist jahvatama ja siis juba võib mamma tehtud karaskiga hambaid murdma hakata. Inimesed kulutavad teineteist ära ning lähevad lõpuks tõenäoliselt pehmemaid kive paariliseks otsima.

Sellel õhtul, kui nad Allani vanemate juurde läksid, olid nad juba autos tülitsenud ja seetõttu ei kinkinud Kadri kohe mitte midagi. Allan polnud kindel, kas ta oli juba varem ema viletsat kokamaneeri maininud või ei ning õhtusöögilauas oli juba hilja. Ei aidanud kaasa ka see, et naise kaelal ilutses päris suur maasikas, mis autos enne tüli juhtus. Retro, kas pole? Allan nägi, et isa lausa muigas selle peale, aga ema... 

„Selle hautise söömiseks peab vist vähemalt sama vana olema, kui toidu autor,“ ütles Kadri suu puhtaks pühkinuna otsustavalt. „Vabandust. Ma lähen teen ühe sigareti, et halba maitset suust ära saada.“ Naine tõusis püsti ning lahkus toast. Allan vaatas otsa kõigepealt isale ning siis vastumeelset emale. Raev, mis ema silmadest tol hetkel paistis, oleks tõenäoliselt mõne väiksema puumaja Kalamajas hetkega tuhaks põletanud. 

Miks küll ometi, mõtles Allan endamisi. Põhjuseid oli mitu, saladusi palju, aga huvitav, mis ta seekordseks ajendiks küll oli? Puhtalt professionaalsest huvist. Nii ta ju naise tähelepanuga mängis: et ühest jamast lahti saada, tekitas asemele uue ja põnevama.

... 

Kas jätkub?








pühapäev, 6. september 2015

Sain vanemaks

Alati, kui keegi räägib supervõimetest, mõtlen mina ajas rändamisele. Aga üldse mitte tulevikus, vaid minevikus. Tahaks saada rännata minevikku, mõtlen sellest tihti. Esiteks igale poole ajaloosoppidesse, püramiidide aega, Ameerika eelmisesse sajandisse, põliseestlastele külla, aga siis iseenda minevikku ka. Et sündmuseid ja ajahetki teatud kohtades, teatud inimestega uuesti kogeda. Mh.. see kõlab kuidagi hädiselt, on ju? Nagu nutaks midagi taga. Aga – tegelikult ei nuta ju. Lihtsalt tahaks täpselt samamoodi kogeda juba olnud hetki. Sellised näiteks, kus ma kolmeaastane olin ja veel memme ja taadi juures Tartus elasin ja nende silmatera olin või siis esimest roosi, mida kingiti või ... Igasugu asju, jah. Vahel saab. Sellel hetkel, mis on ärkveloleku ja magamise vahepeal, siis tulevad asjad hästi eredalt meelde, isegi lõhnad ja maitsed. Kuigi siis libisevad nad sama lihtsalt meelest ja ma ehmun ärkvele ja jään mõtlema, et... mis see nüüd oligi, mida ma just mäletasin, see universumi suure küsimuse vastus, ma just teadsin seda... Ja juba ma magangi. Kas sul pole niimoodi? Mis värk mul selle minevikus meelisklemisega on? Freud, ae?

Kui ma saaksin minna tagasi näiteks täisealiseks saamise aega, kui ma alles Tallinna kolisin, kas ma tahaks siis võtta TTÜ-s käimist tõsiselt, tuleviku nimel? Prooviksin äkki kohe sealt minema minna, aga siis poleks ju teatrit mu laifinenis. Aga – liblika tiivalöök – ja kõik olevikus oleks HOOPIS teistmoodi. Võin kinnitada endale, et oleksime Cocoga ikkagi tuttavaks saanud, oleksin teda minuga kohtuma sundinud, sest temaga tutvusin ma hoopis lähemat ahelat pidi, lausa Tartu kaudu, aga tõenäoliselt ju ei. Ma ei tahaks seda oleviku iseendale teha, ei julgeks vist riskida. Aga korraks ära käia oleks tore. Vaadata armsaid inimesi ja loomi, Kikut ja Pontut ja kõiki, keda enam ei ole. Vainott, eksole, Anneli. Unistada ju võib.

Kui midagi järeldada soovida, siis võib vist julgelt öelda, et olen olukorraga rahul. Höhöö. Ilukirjandusega pole siin midagi pistmist.

Ja sellega ütlen ma head ööd. Aitäh kõikide heade soovide eest. Kakskümmend kaheksa, bring it

neljapäev, 27. august 2015

Kosjaskäik, 1. osa

Elas kord ühes talus kaks künnihobust. Üks oli emane, elik mära, ja teine isane. No ruun, mitte täkk. Talus elasid muidugi ka peremees ja perenaine ja nende järelkasvulised, aga see lugu räägib hobustest. Elasivad ja töötasivad, kuni ükskord ruunake suri ära. Kukkus vao vahele ja sinna ta jäigi. Elus oli maha töötatud nii palju kilomeetreid, et keegi poleks osanud neid kokku lugeda. Aga mära oli alles noor, temal oli loojakarja minekuni veel ikka jupijagu aega. Kole üksik oli olla. Seda märkas ka talunik (no tema märkas seda, et põldu oli vaja künda) ja läks rääkis külakõrtsis, et uut hobust on vaja, ja pani ka paar kuulutust ümbruskonda üles. Et võtan uue künnilooma Taremäe tallu. 

Nojanoh, siis juhtus nii, et sinna külla tulivad üks moosekantide seltskond. Mitte küll Bremeni linnast, kusagilt sealt soojemast kandist ikka olid nad kokku tulnud, aga naljakad vennikesed olid küll. Ja nii, kui nemad seda plakatit nägivad, olidki tehtud poisid. Et nemad lähevad tööle nüüd kõik. Aga kui kohale läksid ja nägid, et mis töö ette näeb, ei olnudki isu enam nii suur. Tööisu, ma ütlen. Oled sa siis moosekanti näinud, kellele päevatööd teha meeldib? Ega ei ole jah. Mära nähes aga kukkus kõigil mokk töllakile, sest too oli ikka üks kena loomakene, kelle vanajumal ise oma käega valmis oli treinud.

Ah, et kes need moosekandid olivad? No lubage suurejoonelise tseremooniga sisse juhatada: kaamel, eesel ja känguru. Mis neil nimesid ikka oli, ega mina neid mõista järgi öelda, puha võõrakeelsed. Sihukesed kolm selli ja nemad siis mõtlesid, et oleks vaja hoopis hobusepreilile kosja minna, et nii kena elajat ei saa küll tallu rassima jätta. 

Ah, et mida märakene selle peale kostis? No temal polnud õieti asjast veel aimugi. Oota nüid, mina jutustan. 

Eesel otsustas, et minema peaks tema, kuna tema on kõige ilusam. Kõige rohkem hobuse nägu ja tegu kah. Kammis siis kõrvad sirgeks, lükkas kaabulotu kuklasse ja läks šarmiga märakest pahviks lööma. Jõudis põllu äärde ja hõikas tervituseks „Iii-haa!“

Oh sa jumalime, mära kohe kukkus peaaegu istuli, tema polnud sellist häält ilma peal kunagi kuulnud. Pööras ümber ja vaatas, et, etskae, hääl oli hirmus, aga elajas täitsa kena. No selle peale ju eesel mänginud oligi. Võttis vao ääres profiilipoosi sisse, et emandal parem imetleda oleks. 

„Oli asja ka või?“ küsis mära natukese aja pärast. 

„Iii-kaaa,“ ütles eesel vastuseks.

„Nii?“

„Nai-seeks mul-lee,“ kostis eesel uhke moega ja tõstis lõuakese pisut kõrgemale. 

A vot näed, see ajas märakese küll naerma. Ega kui mõnd asja ilus vaadata on, ei tähenda, et selle veel endale peab saama. Pealegi nõnda jupats oli ju see kehkadivei.

Ja nagu korralikule Tori hobusele kohane, ütles mära lühidalt: „Ei kavatsegi.“ Ega eeslihärral muud üle jäänud, kui saba sorgus kaaslaste juurde tagasi vantsida.

Ah, et mis edasi sai? No messa oled nüid nii kärsitu, oota homseni!


Tegemist võib olla fotomanipulatsiooniga

teisipäev, 25. august 2015

Lubadus läks katki

Võidunud kollane päike paistis kardinate vahelt sisse. Pärastlõuna, päeva surm. On ju nii – hommik on lootustandev, keskpäev kuum, õhtu ootusrikas ja öö... öös on asju, aga pärastlõuna on selline liminaalne aeg (tõmbasin antro-trumbi tagataskust), mis pole väga see ega ka teine. Selline aeg, et tahaks suu viltu tõmmata ja venitada: „Mnjaa, maitia...“ Selline aeg, kus tahaks elada soojemal maal, et end siestaga välja vabandada. Inimese ajagraafik on ehitatud nii, et kella neljast kuueni ei toimu ühtegi põntsupanevat sündmust.

Igal juhul vedas ta mind alt ja ei tulnud kohale. Punkt kell viis ei tulnud ta kohale. Ma nimelt määrasin kohtumise kella viieks, päevaseks nõidustunniks, aga tegelikult oligi arvata. Saatis enda asemel hoopis prussaka, kellel oli selja peale väike paber kinnitatud. PALUN ANNA MULLE ANDEKS oli seal kirjas. Andke nüüd mulle ka andeks, sest ma astusin selle prussaka laiaks. Olin vihane. Rõve elukas pealekauba. Ja tema ei tulnud, aga nagu meelega saatis mulle sellest teatama kõige vastikuma tegelase. Oleks veel, et kass või siil või kakuline või midagi sarnast, aga prussakas on viimne piisk sellesse karikasse. 

Seetõttu ei juhtugi täna mitte midagi. Kõik jääb tasakaalu olenemata sellest, mis oleks võinud juhtuda. Nii ju on – kui kõik toimub sellel ajal, kui sina silma pilgutad ja aeg seisab, aga tasakaal taastub, saab sinu silmapilgutus lihtsalt läbi ja kõik on endine. Igal murdsekundil murrab keegi kusagil piike millegi tähtsa pärast, kuid siiski oleme me ikka siin. Vähem või rohkem... otsusta ise.


Aga ta oleks võinud tulla. Ma oleks sauna kütnud, päris tõsiselt kohe.



esmaspäev, 24. august 2015

Antsakas aja lugu, 1. osa



Toomas oli kõige tavalisem mees terves linnas. Isegi ta nimi oli väga tavaline – kena, normaalne, normatiivne, nominaalne mehenimi. Töö oli tal ka selline täiesti harilik: ajaloo õpetaja. Tavaline ja hall, nagu harilik pliiats. Ajalugu, nimelt, on alati minevik, minevik on aga tuntud ja ei midagi eriliselt üllatavat. Muidugi, sealt seest võib leida vägagi huvitavaid asju, mida keegi üritab kas peita või varjata või mis on ununenud. See ajalugu aga, mida koolides õpetatakse, on alles pindmine kiht, millest edasiminemiseks peab ise huvi tundma. Toomas muidugi tundis, nagu harilikult ajalooõpetajad ikka, aga ainult siis, kui tal aega üle jäi. Seda juhtus kahjuks harva. 

Toomas elas tavalises kortermaja korteris, kus oli keskmine arv tube ehk kaks ja tavaline hulk vannitube ja kööke ehk üks ja üks. Ta käis tööl viis päeva nädalas ja sõi iga päev kolm korda. Tööle kõndis mees harilikult viisteist minutit ja pärast tööd käis tavaliselt toidupoes ning siis raamatupoes, et raamatud rutiinselt üle kaeda. Puhkepäevadel parandas Toomas tavaliselt õpilaste koduseid töid ja tegi harilikku tervisesporti. Õhtuti vaatas ta telekast igapäevaseid saateid ning sõi kõrvale paar vorsti ja juustuga võileiba. Need, just koos kurgiga, on kõige levinumad võileivad. 

Tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi tavapärasest erinevat. Filmides ja juturaamatutes olid küll inimestel supervõimed ja seiklused, aga Toomasel ei olnud selle vastu mitte midagi, ega ka poolt, üleüldiselt. 

Meie hakkame Toomase lugu lähemalt vaatama sealt, kus põnevamaks läheb: on reede hommik ning käsil on kuuenda klassi ajalootund. Õpitakse parasjagu seda, mis on Eestimaal juhtunud, kuid kuna on reede, on õpilased juba üsna hajevil ega suuda eriti tähelepanu tahvlil ega õpetajal hoida. Marleen surgib joonlauaga eesistujaid, Joonas voldib paberlennukit ja Mihkel hõikab peenikese häälega: „Kesse puuksu lasi, ah?“ Klass loomulikult vappub naerust. Toomas tunneb miskipärast, et ta peopesad hakkavad sügelema. Ta ohkab – nii raske on pulbitsevat noorust keelata. Ja siis see juhtub, aeglaselt nagu lusikalt allanõrguv meespiisk: 

aeg           jääb            seisma. 



Terve klass on hiirvaikne. Lapsed on peatunud poole naermise pealt, mõnel on väiksed tatipritsmedki suust välja lennanud ja seisavad nüüd keset õhku. Aeg ei voola enam. Joonase paberlennuk on sirgelt lennanud üle klassi ning peaaegu puudutamas Bianka kukalt. Kõik on paigal. Vaikne. Rahulik. Mitte aga õpetaja Toomas. Tema ei ole peatunud, kuigi võib sama hästi tunduda, et on, sest ta suu on imestusest lahti vajunud ja ta seisab ühe koha peal paigal nagu soolasammas. „Esmakordselt ajaloos,“ suudab ta endast välja pigistada...



laupäev, 22. august 2015

Metakirjeid

Kirjuta välja.

Noh, kirjuta välja see nüüd. 

Kirjuta! 

Vaata, mina kirjutasin selle. 

Mõtle, sina loed seda. 

Mis teraapia see on? Kirjuta kohe välja! Kirjuta välja see kõige parem tekst, see kõige õigem lause, see lause, mis lõpetab kõik. Jaa, ma mäletan hästi, kuidas ma kunagi Arturile jaurasin, et mina usun, et on võimalik kirjutada endast välja üks raamat, panna sinna terve oma elujõud sisse ja siis ära surra. Nii imelik, aga ikka usun. Mõtle, kui võimas see oleks. Muidugi, ma ei tea, kas mina selleks võimeline olen. Tema muidugi ütles selle peale, et ma olen rumal. Rumal noor hing. 

Kirjuta see välja!

Noh.

Kuidas see algab? 

„Ella istus ja vaatas kardinate vahelt alla tänavale. Korter oli soe, aga kõle. Ilm oli hea, aga tuju halb.“

Ei, see pole see. Sa ei jõudnud selle lausega selle kõige parema teksti lähedalegi. Ma kuulsin eile, et minu sees on miljon halba sõna ja need peavad mingil hetkel välja tulema, enne kui ma jõuan heade sõnade juurde. Võib-olla tilgub ikkagi paar head sõna ka halbade vahele, enne kui see miljon täis saab, aga ikkagi. Mitu halba teksti saab miljonist halvast sõnast? Praeguseks hetkeks olen ma seda teksti kirjutanud sada üheksakümmend viis sõna. Samasuguseid tekste peaks siis kirjutama umbkaudu 5125 tükki. Ja siis pärast seda kirjutaksin ma selle raamatu, mille lõpus ootaks mind Vikatimees. Ausalt, ma oleks sellega rahul. See oleks MIDAGI ERILIST. Huvitav, kui palju sõnu ma tegelikult juba oma elus kirjutanud olen? Kas võiksin olla nii arrogantne ja väita, et pool miljonist on juba niikuinii selja taga? Kirjutama õppimine, koolikirjandid, ülikooliesseed, vabaaja kritseldused, sünnipäevaluuletused suguseltsile, tõlketekstid, kommentaarid reidis (!), orkutis, feisbukis, muudes portaalides. Jah, üsna kindlalt võib väita, et vähemalt pool on juba möödas. Lohutav pool.



Noh, kirjuta välja nüüd! Ära mine endast välja, mine enda sisse, aga kirjuta välja. Ole pai.



reede, 21. august 2015

Üle vee tuleb üks neiu

Mulle nii väga meeldib see tüdruk (?) seal visuaalteatri plakatil, kellel on pitsist trikoosarnane rõivas üll’, veinipudel käes ja kummaline kitsemask peas. Aa, kitsemaski peal on tanu ka veel. Pikkade, kiitsakate jalgadega ukerdab ta justkui merest välja. Tegelikult ma ei tea, kas tal on pikad või kiitsakad jalad, aga kitsad puusad on küll. Ja mustad sukad. Seega ma kuidagi nagu eeldan, et need jalad on peenikesed. Veel pisiasju – veinipudelis ei ole vein, vaid lähemal vaatamisel hoopis kas kiri või siis hästi pikk ja peenike küünal. Kui oleks küünal, siis sellega saaks seda munavaakumi trikki teha, mida ma lapsena proovinud olen. Tead? Paned midagi pudeli sees põlema ja siis paned keedetud ja kooritud muna pudeli peale. Hapnik põleb ära, tekib vaakum ja – lupsti! – muna imetakse pudelisse. Vot nii. Aga tegelikult ma ei usu, et sellel kits-tüdrukul selleks eesmärgiks pudel käes on. Pigem on ikka seal kiri. Jah, ta käis meres seda pudeliposti ära toomas. Ta pole purjus sõraline, oo ei. Ta on on uljas sõnumitooja merest. Midagi sellist. Jaa, mulle täiesti piisab sellest pildist, et uskuda, et seal on mingi imelik-imeline lugu käsil. Mis sina arvad?

Mine vaatama. "Üle vee" ja "Laineid lausudes" Viinistul. 


Foto: MTÜ Misanzen

kolmapäev, 19. august 2015

Meisternina

Vanaisal oli kummaline hobitöö. Ta sobitas omavahel kokku inimeste lõhnu. Argipäeviti keetis potis viinereid ja luges lõunani ajalehte, tegi selliseid triviaalseid asju, aga vahel harva, eriti just igasuguste pühade ajal, käisid tema juures inimesed (tema ütles niimoodi ’inemised’). Nad tulid tuppa ja oli näha, et neil oli mure. Nad ei ohanud, aga ma sain aru. Pean selgituseks ütlema, et elasin sel ajal vanaisaga, sest vanemaid mul veel ei olnud. Ikka lootsin salamisi, et mõni neist tulnukatest saab mulle armsaks ja mina talle; kuid see lugu pole selle kohta. Hoopis selle, kuidas kord astus sisse üks punase peaga, tugevate põsesarnadega, tiigrisarnane vanem naine. Mõned naised on tugevad ja seda mina neile ei keela. Üksi tuli, kaasas kaks salli, mille omanikke pidas potentsiaalseteks partneriteks. Vanaisa valmistas toa ette, selleks oli vaja seda pool tundi tuulutada, keetis endale ja naisele kanarbikuteed ning puhus rahustamisjuttu. „Ma mõistan, mulle tundub see endalegi ajuvaba, aga teeme proovi, eks? Kui te juba siin olete.“ Ühel hetkel olidki sallid rännanud naise kotist vanaisa sülle. „Ega kartma ei pea. Nii – esimene: ma tunnen, et tal on olnud kohustusterikas elu. Ta tunneb asjade väärtust. Talle meeldivad nurklikud naised, nii et teie põsesarnad teevad teile siin ühe väikese teene.“ Ta nuusutas salli. „Aga... kahjuks pean ma teiega aus olema. Ta armastus ei ole siin, vaid oma eelmise naise juures.“ Naise silma tekkisid pisarad. „Ärge nutke, selline on elu. Armastus on jagatav, aga seda peab austama. Selleks te ju siia tulite. Ning ometigi on teil ju teinegi sall veel.“ Naine noogutas ja naeratas niiskelt. „See siin on hoopis teisest puust. Ta on otsusekindel, võiks öelda isegi, et põikpäine. Ilus kindlasti. Väga tark.“ Ja juba ma nägin jälle seda lootusekiirt, mida olin mitmeid kordi näinud. „Oh issand,“ ütles vanaisa äkitsi. „Jah?“ „Ei, ma ei vasta sellele. Ja teie temaga rohkem ei kohtu.“ „Miks siis?“ „Ta ei ole hea inemine,“ ütles vanaisa rõhuga. Läksin ukse tagant minema, enam ei olnud huvitav. Ma teadsin küll, mis järgnes nendel kordadel, kui kedagi ei leitud. Pikk lohutusperiood. 


Jägmisel hommikul ütles vanaisa mulle mune praadides: „Sellest daamist saab küll su uus vanaema, ma tunnen seda ninaga.“


alternatiivne võimalus

esmaspäev, 17. august 2015

Happy Alone (Kings of Leon tribute)

I was out on the street at one thirty, under your window. I was wearing your high heels that I stole after fucking your daughter on your bed. I was also wearing lipstick that I stole another time while we had a lot of fun. I truly do enjoy the women of your family.

No, I’m not a tranny – I don’t label myself these ways. I just like wearing them glittering pumps and this cherry-red lipstick of yours and, you must admit, it goes well with my curly black hair. Now, come on outside, because I’m waiting to take you out and paint the town (cherry)red.

***

“What are you doing here, Devon?“ She says with a soft sleepy expression on her face, leaning on the sill of the second floor window. I know, she has been wild in her past. It’s still there in her predator-like gaze, even when sleepy.

“I’m here to take you out,” I say with a devilish smile. “That’s what I sang to Caroline, before she flipped me off and left town. “I’m gonna take you’ mama out all night, Yeah I’ll show her what it's all about, I'll get her jacked up on some cheap champagne, I'll let the good times all roll out…” 

She looks at me, confused, but smiling. “Flipped you off,” she laughs. “Probably for the best. You’re up to no good, a slackoff, aren’t you?”

She vanishes and comes back with a cigarette. I light one as well.

“So, what’s it going to be?” I ask. “Could I replace one Hammat-girl with another?”

She laughs her quirky laughter. “Don’t be going that deep just yet. So, you wanna take me out?” 

“Oh, baby, I’m a full grown man,” I sing. 

“And… You think it’s a good idea?”

“I couldn’t think of anything better, really. It’s not like you two get along anyway,” I smiled. 

“Hang on a minute,” she replies and goes away from the window. I check my lipstick, puff another couple of cigarettes and there she is – lips as red as mine, heels twice the length, glittering miniskirt and black tights. I’m wearing a leather jacket and tight black jeans. We match quite well, I’d say. 

“You’re gonna give me my shoes back after tonight,” she says with a tone that is both playful and at the same time resolute. A mother and a lover.

***

From there on it’s kind of a haze. We go to a bar, do a substantial amount of shots and she dances for me. I see the way people look at me and then her, but neither of us really cares – she has got plenty of money from the divorce settlement to not care at all. Fuck, she’s not even 35. I will be out of here at the end of this summer, so fuck it. Fuck this small town with everyone knowing everyone. Some Caroline’s friend comes up to me, all angry and saying “I can’t believe, what you’re doing, Devon, have you, like, totally lost your mind?!” and I really don’t care. I’d slap her, but then I’d probably get beaten up by some or other guy, who’s already looking at me like… Well, it saves me that I am with Deborah. They know her. So, they just shrug, same as me. “Save the talk, darling. Have you met Deb, by the way?” And we laugh. We drink some more. At one point she asks me to follow her to the toilet. We fuck in a men’s bathroom stall and for a while I can hear that there is someone else there, probably touching himself, but could I care less? Not really. I’m so over it. I come, we kiss and then we check our lipstick, go back and drink some more. T'will be a dark and stormy night indeed.



pühapäev, 16. august 2015

Eluvõitja



Ükskord, kui ma olin väikene, võitsin ma oma emale uue elu. See oli väga ammu, kui meie linn kandis veel hoopis ühte teist nime. Nüüd ma enam nii väikene ei ole, aga samas ei tunne ma ka, et oleksin väga suur. See on selline asi, mille võib kohe meelde jätta – keegi eriti ei tunne ju tegelikult, et ta oleks väga vana. Isegi vanad inimesed. No võib-olla mõni hääääästi vana inimene ainult. Aga see selleks – aja jooksul mõistad sa nii mõndagi.

Sellel ajal oli nii, et elu vaim ei asunud veel keha sees, vaid hoopis väljaspool, sellises pisikeses klaaskuulis. Ilmselt mitte päris klaasist, sest inimkeha ei oska seda toota, aga ütleme, et klaasisarnases. Beebid sündisid seda anumat kõvasti oma pisikeste käte vahel hoides ning siis võeti see neilt ära, muidugi mitte vägivaldselt, vaid turvalisuse tõttu, ja anti tagasi seitsmendal sünnipäeval - koolimineku lävel. Inimeste kohustus oli oma elu vaimu hoida ja kasvatada sellega vastutustunnet.

Tegelikult aga oli võimalik ka oma kuuliga päris suur risk võtta. Sai mängida ühte mängu, millega oli võimalik elu kahekordistada või saada üks elu lisaks. Kahekordne vaim justkui tegi sind paremaks ja tugevamaks inimeseks. Teine võimalus oli see elu kellelegi ära anda. Seda ei tehtud tihti, sest nii omakasupüüdmatut asja on raske ette võtta, teades, et võid kaotada sealjuures hoopis enda oma. Mina olin siis viiene. Minu vaimu polnud veel mulle kätte antud, kui mu ema väga raskesti haigeks jäi. 

Ema magas oma toas. Enam ta peale magamise muud ei teinudki ja harva sõi vaevaliselt. Kõigi ta kolme lapse anumad olid ilusasti magamistoa kapis, minu ja mu kahe väikese kaksikvenna omad. Eraldi lukustatud klaaskastis. Vahel, kui ma veel väiksem olin, näitas ta neid mulle enda käes hoides. Need olid imekaunid. Neis küütles selline kummaline aine... umbes nagu vikerkaarevärviline elavhõbe. Inimese elu vaim ei saa ju miskit koledat olla, või kuidas? Ühel päeval, kui ema jälle magas, võtsin ma tema öökapi sahtlist salajase võtme, mida paaril korral sinna pandavat oli näinud, ning tegin kasti lukust lahti. Võtsin hästi ettevaatlikult oma kuulikese välja, teisi hoolikalt puutumata. See oli samuti üks reegel – kellegi teise kuuli ei tohtinud puutuda, sest elu vaim võis nakatuda ning teisele üle kanduda. Teiste kuule võis katsuda ainult abielludes. Siis võis klaaskuule kõrvuti asetada ja elu- kaaslase elu vaimu enda käeski hoida, sest tee oli ju edaspidi ühine. 

Ma peaksin lähemalt seletama, kuidas see „mäng“ käis. Tegelikult vist ei tohiks mänguks nimetada midagi sellist, kus üldse lustimist ei ole. Seal ei olnud midagi tehniliselt keerulist – nimelt pidi osaleja hüppama merelainete sarnasel trampliinil. Kujutage ette lainetavat merepinda, mis kannab inimest – see on etteaimamatu, kunagi ei tea, kas satud laine harjale või hoopis harjade vahelisse lohku. Kas trampliin neelab või võimendab su hüpet? Katse sooritaja pidi minema nende lainete peale ning hüppama seal koos klaaskuuliga, visates kuuli kolm korda õhku ning püüdes selle kinni. See võib küll kirjeldades kerge tunduda, aga tegelikult oli see hirmus raske. Ja mina läksin seda tegema. 

Hiilisin kodust välja, klaaskuul pluusitaskusse peidetud, ja läksin kiirustades linna ainsale katseväljakule. See ei olnud uhke koht, kuigi vahel toimus seal ka avalikke üritusi, kus julgemad osalesid ja linnarahvas vaatas pealt. Too päev oli aga tavaline hallikas argipäev ja kohal oli vaid lainevalvur Velvo. Minu nägemise ja küsimuse peale tõmbusid ta kulmud kõrgele-kõrgele pealaele. Mina aga teadsin, et ta ei saa mind keelata. 

Astusin laintele. Mu süda tagus, nagu kärgataks rinnus pikne, ja kuul hõõgus kuumalt. Väikene laps aga ei tagane jonnakalt oma tahtest. Ja ma hüppasin. Aeg aeglustus, sekundid venisid siirupiks, suus oli hirmu ja õuduse maitse. Ma mäletan seda tunnet tänase päevani uskumatult eredalt. Ja ma hüppasin ja püüdsin. 

Esimene. 

Teine. 

Kol

-

mas. 

Nende kahe silbi vahel, selle sidekriipsu juures sündis minu peas arusaamine: ma ei kuku, sest ma oskan. Ma tean saladust. Ja teadsingi. (Väike laps aga unustab paljud asjad. Miks?) Maandusin kolmandat korda tasakaalus ning lahkusin kahe kuuliga. Teine kuul tekkis justkui tühjast kohast mu kätte ja tundus, nagu oleks seal kogu aeg olnud. Silmanurgast nägin, et valvuri silmade nurkades olid pisarad. Mida vanemaks inimesed saavad, seda sentimentaalsemaks nad muutuvad, olen ma tähele pannud. Ka minuga on samamoodi. 

Kui ma kodu poole kõndisin, nägin, et tubades põlesid tuled. Astusin eesuksest sisse ja nägin, et ema oli üleval ning keetis meile köögis maasikakisselli, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud. Tuba lõhnas magusalt ja ma tundsin end jälle väga turvaliselt. Läksin ta juurde ja avasin pluusitasku.

„Vaata, mis ma sulle toosin.“ Ma olin veel nii väikene, et ei teadnud sõna „tooma“ minevikuvormigi. Eks võib-olla seetõttu olin ma ka julgenud hüppama minna, sest mul ei olnud ohutunnet. Olgu kuidas on, ema oli isegi veidike pahane minu peale, aga maasikakisselli sain ma ikka. Isegi koos vaniljejäätisega.

Elu tasakaal oli taastatud.