pühapäev, 6. september 2015

Sain vanemaks

Alati, kui keegi räägib supervõimetest, mõtlen mina ajas rändamisele. Aga üldse mitte tulevikus, vaid minevikus. Tahaks saada rännata minevikku, mõtlen sellest tihti. Esiteks igale poole ajaloosoppidesse, püramiidide aega, Ameerika eelmisesse sajandisse, põliseestlastele külla, aga siis iseenda minevikku ka. Et sündmuseid ja ajahetki teatud kohtades, teatud inimestega uuesti kogeda. Mh.. see kõlab kuidagi hädiselt, on ju? Nagu nutaks midagi taga. Aga – tegelikult ei nuta ju. Lihtsalt tahaks täpselt samamoodi kogeda juba olnud hetki. Sellised näiteks, kus ma kolmeaastane olin ja veel memme ja taadi juures Tartus elasin ja nende silmatera olin või siis esimest roosi, mida kingiti või ... Igasugu asju, jah. Vahel saab. Sellel hetkel, mis on ärkveloleku ja magamise vahepeal, siis tulevad asjad hästi eredalt meelde, isegi lõhnad ja maitsed. Kuigi siis libisevad nad sama lihtsalt meelest ja ma ehmun ärkvele ja jään mõtlema, et... mis see nüüd oligi, mida ma just mäletasin, see universumi suure küsimuse vastus, ma just teadsin seda... Ja juba ma magangi. Kas sul pole niimoodi? Mis värk mul selle minevikus meelisklemisega on? Freud, ae?

Kui ma saaksin minna tagasi näiteks täisealiseks saamise aega, kui ma alles Tallinna kolisin, kas ma tahaks siis võtta TTÜ-s käimist tõsiselt, tuleviku nimel? Prooviksin äkki kohe sealt minema minna, aga siis poleks ju teatrit mu laifinenis. Aga – liblika tiivalöök – ja kõik olevikus oleks HOOPIS teistmoodi. Võin kinnitada endale, et oleksime Cocoga ikkagi tuttavaks saanud, oleksin teda minuga kohtuma sundinud, sest temaga tutvusin ma hoopis lähemat ahelat pidi, lausa Tartu kaudu, aga tõenäoliselt ju ei. Ma ei tahaks seda oleviku iseendale teha, ei julgeks vist riskida. Aga korraks ära käia oleks tore. Vaadata armsaid inimesi ja loomi, Kikut ja Pontut ja kõiki, keda enam ei ole. Vainott, eksole, Anneli. Unistada ju võib.

Kui midagi järeldada soovida, siis võib vist julgelt öelda, et olen olukorraga rahul. Höhöö. Ilukirjandusega pole siin midagi pistmist.

Ja sellega ütlen ma head ööd. Aitäh kõikide heade soovide eest. Kakskümmend kaheksa, bring it

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar