Võidunud kollane päike paistis kardinate vahelt sisse. Pärastlõuna, päeva surm. On ju nii – hommik on lootustandev, keskpäev kuum, õhtu ootusrikas ja öö... öös on asju, aga pärastlõuna on selline liminaalne aeg (tõmbasin antro-trumbi tagataskust), mis pole väga see ega ka teine. Selline aeg, et tahaks suu viltu tõmmata ja venitada: „Mnjaa, maitia...“ Selline aeg, kus tahaks elada soojemal maal, et end siestaga välja vabandada. Inimese ajagraafik on ehitatud nii, et kella neljast kuueni ei toimu ühtegi põntsupanevat sündmust.
Igal juhul vedas ta mind alt ja ei tulnud kohale. Punkt kell viis ei tulnud ta kohale. Ma nimelt määrasin kohtumise kella viieks, päevaseks nõidustunniks, aga tegelikult oligi arvata. Saatis enda asemel hoopis prussaka, kellel oli selja peale väike paber kinnitatud. PALUN ANNA MULLE ANDEKS oli seal kirjas. Andke nüüd mulle ka andeks, sest ma astusin selle prussaka laiaks. Olin vihane. Rõve elukas pealekauba. Ja tema ei tulnud, aga nagu meelega saatis mulle sellest teatama kõige vastikuma tegelase. Oleks veel, et kass või siil või kakuline või midagi sarnast, aga prussakas on viimne piisk sellesse karikasse.
Seetõttu ei juhtugi täna mitte midagi. Kõik jääb tasakaalu olenemata sellest, mis oleks võinud juhtuda. Nii ju on – kui kõik toimub sellel ajal, kui sina silma pilgutad ja aeg seisab, aga tasakaal taastub, saab sinu silmapilgutus lihtsalt läbi ja kõik on endine. Igal murdsekundil murrab keegi kusagil piike millegi tähtsa pärast, kuid siiski oleme me ikka siin. Vähem või rohkem... otsusta ise.
Aga ta oleks võinud tulla. Ma oleks sauna kütnud, päris tõsiselt kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar