Kadri oli ta ema porgandihautise ära põlanud ja sellest hetkest läksidki asjad allamäge. Vanemate toit peab meeldima, isegi kui see maitseb nagu penoplastiga segatud ajalehemass ehk mitte miski. Peab meeldima siis, kui seal on liiga palju soola, liiga palju sidrunit ning ei terakestki vürtsi. Vähemalt Allani kodus oli selline sõjaväeline kord kestnud terve tema üleskasvamise aja. Ja seetõttu olid nii Allan kui ka ta isa ära õppinud kenakese hulga silmamoondustrikke, mis hõlmasid endas ebameeldiva toidu salvrätiku sisse poetamist ning tasku toppimist. Kodus oli mõistlik dressipükse kanda. Jah, aga asjal oli ka pikem mõju, mis võib tunduda küll naeruväärsena, kuigi on tegelikult vägagi positiivne – Allanist nimelt sai väga edukas mustkunstnik.
Mustkunstniku töö on inimeste meeltega manipuleerimine. „Vaata, siga lendab!“ on selle esimene tase, mida Allan söögilauas juba eelkooliealisena vilunult esitas, edasised aga aina keerulisemad, mis lõpuks ei mängi enam mitte ainult inimese reageerimiskiiruse ja tähelepanuga, vaid juba puhtalt tunnetekeeltel. Kellele siis ei meeldiks karismaatiline ning intelligentne mees, kes paneb asju ilmuma ning kaduma sõrmevibutusega? Muidugi, Allan polnud mingi atleet, kuid nagu juba mainitud – haloefekt teeb oma töö. Ja Kadri ei olnud mingi erand. Üldiselt on väga vähe inimesi, kes on erandid, kuid väga palju neid, kes seda siiski arvavad – igal pool.
Kadri oli Allaniga sarnane – ka tema polnud silmipimestavalt kaunis soorebane, vaid sarmiga pahviks lööv tegelane. Täiuslik võimupaar või kuidas seda moodsalt kutsutaksegi. Nii vähemalt nad mõlemad arvasid, aga unustasid kahjuks ära vanarahva ütluse, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Miks? Sellepärast, et kui mõlemad kivid on kõvad, hakkavad nad teineteist jahvatama ja siis juba võib mamma tehtud karaskiga hambaid murdma hakata. Inimesed kulutavad teineteist ära ning lähevad lõpuks tõenäoliselt pehmemaid kive paariliseks otsima.
Sellel õhtul, kui nad Allani vanemate juurde läksid, olid nad juba autos tülitsenud ja seetõttu ei kinkinud Kadri kohe mitte midagi. Allan polnud kindel, kas ta oli juba varem ema viletsat kokamaneeri maininud või ei ning õhtusöögilauas oli juba hilja. Ei aidanud kaasa ka see, et naise kaelal ilutses päris suur maasikas, mis autos enne tüli juhtus. Retro, kas pole? Allan nägi, et isa lausa muigas selle peale, aga ema...
„Selle hautise söömiseks peab vist vähemalt sama vana olema, kui toidu autor,“ ütles Kadri suu puhtaks pühkinuna otsustavalt. „Vabandust. Ma lähen teen ühe sigareti, et halba maitset suust ära saada.“ Naine tõusis püsti ning lahkus toast. Allan vaatas otsa kõigepealt isale ning siis vastumeelset emale. Raev, mis ema silmadest tol hetkel paistis, oleks tõenäoliselt mõne väiksema puumaja Kalamajas hetkega tuhaks põletanud.
Miks küll ometi, mõtles Allan endamisi. Põhjuseid oli mitu, saladusi palju, aga huvitav, mis ta seekordseks ajendiks küll oli? Puhtalt professionaalsest huvist. Nii ta ju naise tähelepanuga mängis: et ühest jamast lahti saada, tekitas asemele uue ja põnevama.
...
Kas jätkub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar