reede, 11. september 2015

Antsakas aja lugu, 2. osa



Esmakordselt ajaloos on Toomasega juhtunud midagi erilist. Ta hingab sisse ja hingab välja ning saab aru, et kuigi aeg seisab, ei tee tema seda mitte. Skeptiliselt usub ta siiski, et tegemist on hästi väljamõeldud naljaga. Ta läheb Mihkli nina alla ja vaatab teda lähedalt. Ta hõikab: „Uugabuugabuuga,“ aga keegi isegi ei võpata. Ta jookseb klassist välja õpetajate tuppa ja ka seal on kõik hiirvaikne. Preili Taruvaik, matemaatika õpetaja, on peatunud poolel teel tassi kohvi valades ja kuum kohv on endiselt juga tassi ja kannu vahel. Ta katsub näpuga juga ja – „Ai!“ – saab ikkagi põletada. See on kummaline. Ta vibutab kätt preili Taruvaigu nina ees. Puhub talle näkku. Isegi korraks kõdistab kaenla alt, nii igaks juhuks, sest siis on kindel – kõdile ei suuda ju keegi vastu panna. Sellist asja pole varem ajaloos juhtunud, mõtleb Toomas. Ta ei tea sellest midagi – ta isegi ei oska mingit seisukohta võtta, kuigi seisab püsti. Mitte keegi peale tema ei saa teda aidata, sest kõik on soolasambad. Ta vaatab aknast välja ja ka seal on kõik väga vaikne. Linnud seisavad õhus ja ükski tuuleiil ei räsi paigalseisvad puid ja põõsaid. Toomas vaatab ja kratsib kukalt, mis tähendab, et ta on segaduses.

Lõpuks, peale koolimajas ringiekslemist, läheb Toomas klassi tagasi. Nõutuna, aga siiski praktilise mehena hakkab ta kotis istuvaid kodutöid parandama – neid on tal alati küllaga. Ta saab peaaegu kõik juba valmis ning tunnetab siis, enne kui see päriselt juhtub, kuidas aeg jõnksuga uuesti tuure kogub. Umbes nagu rong, mis enne kiirusetuuride kogumist hästi vaikselt paigalt võtab. Aeg hakkab tiksuma ja juba hetke pärast ongi uuesti kuulda, kuidas Bianka hüüab: „Aiaaa, kesse viskas?“ ning ülejäänud klass naerab ikka veel puuksunalja üle. Muidugi mitte ikka veel Toomase jaoks, aga vahepeal pole laste arvates ju sekunditki mööda läinud. Lõpuks vaibub naljaelevus ning viimaks saab läbi ka tund.

Kodus uurib Toomas terve nädalavahetuse erinevatest ajalooraamatutest, kas kusagil on kirjet sellest, et keegi oleks veel niisugust asja märganud. Aega, kui elu seisab, kui ajal puudub lugu. Kahjuks aga on raamatuis juttu vaid kuningatest, kangelaslikest sõdadest ja kammkeraamikast. Ka sellest loeb Toomas tegelikult hea meelega ja kuna tööd said parandatud, saab ta lugeda veel pikemat aega. Ta teeb endale boonuseks isegi palju erilisemat sööki – seenesuppi enda korjatud metsaseentest.

Järgmised korrad, kui aeg uuesti seisma jääb, enam Toomast nii palju ei üllatagi, kuigi peopesad kirvendavad ikka. Ta õpib pause nautima ja väga kenasti ära kasutama – tööde parandamiseks, koristamiseks, kõigeks selleks, mida peab tegema, et siis saaks teha asju, mida tahad teha. Vahel, kui aeg veel kauem seisab, käib ta pikkadel jalutuskäikudel, jalgrattasõitudel, maalib akvarellidega ja laiendab oma teadmisi ka muudes valdkondades kui ajalugu. Raamatukogu on ka tavaliselt selline koht, kus aeg justkui seisaks, nii et seal ei saagi Toomas vahel aru, kas ta on ikka veel üksinda liikuv või mitte. Endiselt üritab ta vahel otsida, mis sellist aja peatumist põhjustab, aga tulutult. Raamatud ei vasta talle.

Toomasest saab aja jooksul (või siis aja seismisel) Uus-Toomas või vähemalt nii hakkab ta end mõttes kutsuma. Ta hakkab tegutsema hetke ajel ja kiiremini otsuseid vastu võtma. Ta teeb seda, mille tuju tal tuleb. Samas märkab ta, et tihtipeale on ajapausid muutunud juba pikemaks kui aeg ise – see on aga juba natukene halb, sest inimene ei saa ju tervet elu üksinda veeta. Muidugi, Toomasele on eluaeg meeldinud omapäi olla, aga see on juba natukene liig. Just preili Taruvaiguga on ta hakanud eriti hästi läbi saama ja ka väljaspool kooli koos aega veetma, aga tavalise inimesena jääb too seisma iga kord, kui aeg tiksumast lakkab. Siis peab Toomas korralikult vaatama, et ta väga kaugele ei läheks. Muidu juhtub aja käima minnes nii, et Juulia (preili Taruvaigul tegelikult on eesnimi ka) on väga segaduses. Siiani on Toomas lihtsalt seletanud, et ta tegeleb hobina mustkunstiga.

Niisiis – ta otsib, kuid ei leia põhjust sellele, miks aeg tihtipeale seisab. Ühel hiliskevadisel hommikul, kui aeg jällegi ei tiksu ning Toomas parasjagu oma lemmikkohvikus endale ise kohvi teeb (loomulikult jätab selle eest leti peale paraja raha), kuuleb ta linnulaulu. Ilus lind, väga selge häälega, kes laulab „tikk-takk-tikk-tsirirrrr“ ja siis saab Toomas aru – see ei saa olla võimalik, kõik olendid peaksid ju seisma. Ta jookseb ruttu akna juurde ja näeb – teisel pool kõnnitee serval laulab tõepoolest üks lind. Sini-sinine nagu suvetaevas, kergelt väreleva pika sabaga, nagu oodates midagi. Lind lendab üle tee, otse Toomase nina ette teisel pool klaasi ja laulab uuesti. Ja Toomas mõistab, et see on mõeldud temale. Ta jookseb kohvikust välja ja järgneb linnule, kes muudkui eest ära lendab ja samal ajal viisijuppi vilistab. See minek kestab kaua, kauem kui Toomase kõige pikemad jalutuskäigud, aga kuna aeg seisab, ei lähe päike looja. Ta ei tea, kaua ta kõndinud on. Muutub ainult ümbrus – linnast saab maa, millest omakorda saab päris tüki aja pärast midagi muud – puud kaovad ning tundub, nagu ta oleks jõudnud kõrbe, igal pool on vaid liiv. Liiva värv vaheldub kuldkollasest tumesiniseni ning muutub lõpuks säravmustaks nagu öine tähistaevas. Valgus kumab endiselt, aga mitte päikesest, vaid liivast endast. Toomas vaatab ümberringi: ka taevas on nüüd samasugune must ja särav, justkui lendaks ta koos linnukesega kosmoses. Ja äkitselt lind kaob ning Toomas on üksi keset seda tumedat säbru. Siiski – kaugusest hakkab paistma üks rannamajake (kus on liiv, seal on ju rand ja rannas on ikka rannamajake) ning just sinna, tunneb Toomas, peabki ta minema. Üldiselt ühtegi muud võimalust väga ei ole. Tagasi minna ka nagu ei oska, isegi kui tahaks.

Ta läheb majale lähemale, nihkub vaikselt, sest justkui mingisugune aukartus on temas tõusnud. Ta koputab uksele. Algul vaikselt, siis kõvemini, aga vastu ei tule keegi. Ta võtab ukselingi pihku, lükkab seda alla ja astub tuppa...

jätkub 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar