Seal, keset tuba, seisab kõige uhkem käokell, mida ta kunagi näinud on. Kägu küll kusagilt ei paista, ainult üks ukseke kella ülaosas, aga on näha filigraanselt graveeritud hiiglasuur sihverplaat, millel on miskipärast kuus ketast. Toomas vaatab lähemalt ja mõistab, et kõige välimine näitab sekundeid, järgmine minuteid, kolmas tunde, neljas päevi, viies aastaid ja kuues, kõige pisem, sajandeid. Plaadid on asetatud üksteise peale ning sajandite plaat on üsnagi kellast eemal. Kell ise on tumesinisest puidust ning kuldsete metallosakestega, mis puitu koos hoiavad. Ja kell seisab. Muidugi – aeg ju seisab.
Äkitselt kuuleb Toomas kellegi norsatust. Keegi norskab, jah, ning pole sugugi mitte ajas seisma jäänud. Kella taga kiiktoolis avastab Toomas istumas ühe vana mehikese, kellel habe ja vuntsid peaaegu tooli alla ulatuvad. Toomas köhatab. Köhatab kõvemini. Lõpuks läkastab ta juba nii, nagu tal oleks kopsupõletik. Väiksena räägiti talle lihtsalt, et viisakas on inimestele oma kohalolekust väikse köhatusega teatada.
„Olgu, olgu, ärme nüüd kopse välja köhi, eksju,“ ütles vanatoi kiiktoolis, silmigi avamata.
„Vabandust, ma mõtlesin, et te magate,“ vastab Toomas.
„Magasingi, nähtavasti,“ ütles ätt ning tegi ühe silma lahti. „Muidugi, ma ei tohiks, aga sina vahest kellelegi ei räägi, eks?“ Ja pilgutas silma.
Toomas ei saa päris hästi aru. „Kuidas palun?“ Vanamees räägib, aga kui Toomas seda kuuleb, siis tunduvad sõnad ainult nagu hägune mälestus ta mõtteis.
„Et sa ilmselt ei lähe kellelegi rääkima, et nägid ajavälises ajas ühte vanameest magamas, kuigi ta oleks pidanud soolasammas olema,“ kõkutas vanamees.
„Ma ei saa aru, kuidas te seda teete,“ ütleb Toomas.
„Räägin minevikus?“ küsis vanamees. „See on lihtne. Ma teen seda vahel naljapärast. Olen ajaväänur – see on mu amet.“
„Aja... Aja mis asi?“ imestab Toomas.
„Ajaväänur,“ vastab vanamees. „Olgu, tulen olevikku üle, on sul lihtsam natukene. Et sina oledki siis Toomas, jah?“
„Viimati, kui passi vaatasin, siis veel olin, jah,“ vastab Toomas üsna jahmunult.
„Kena-kena. Seda on tõesti tore kuulda. Ma hakkasingi liiga vanaks jääma, nagu sa näed. Jäin liiga pikkadeks aegadeks korraga magama. Tavaliselt peaks need ajastatud olema öisteks pausideks, aga näe, mis sa teed, kui uni peale tuleb,“ mõtiskleb vanatoi juba rohkem omaette.
„Ma tahaks teada, mis siin täpsemalt toimub ja kuidas te mu nime teate,“ ütleb Toomas juba üsna tungivalt. See ei ole tema tavapärane argipäevakogemus.
„Ahah, jajah, õige, õige, see siin on veel see aeg. Ühesõnaga, ajaväänur on siis see, kes elab ajaväliselt ja kes muuseas saab seda painutada nii, nagu ta ise tahab. Sina oled samuti ajaväänur. Just seetõttu said sa kõndida siia, kui kõik teised seisavad.“
„Mina küll aega painutada ei saa,“ protesteerib Toomas.
„Kõik on õpitav,“ ütleb vanamees. „See on sinu saatus.“
Toomas naerab. Ajalooõpikutes ei ole kunagi midagi saatusest räägitud. Ega ajaväänuritest. Aga nagu kiuste ja väga maagiliselt teab vanatoi väga täpselt, mida Toomas mõtleb.
„Kõiki asju ei panda kirja. Kõiki asju kirjutajad ei tea, ei oska uneski näha. Sa tead, poiss, saladused ei ole halvad asjad. Ja enne, kui sa jälle midagi vastu ajama hakkad, ütlen ma, et oled küll poiss. Minu kõrval. Arva, kui vana ma olen?“
Toomas üritab olla delikaatne. „Seitsekümmend... üks?“
„Pigem nagu seitsesada ja üks... või natuke peale, kes seda ikka mäletab,“ rehmab vanamees. „Ma pakun sulle tööd. Aga enne veel – mul on sulle paar ülesannet.“
„Kust te teate, et ma seda tööd üleüldse tahan? Mul juba on töö,“ ütleb Toomas trotslikult.
„Terve maailma aeg, et lugeda raamatuid ja teha seda, mis hing ihaldab. Ja lemmikloom – no mis saaks veel parem olla?“ imestab vanamees. „Pealegi, teiselt töölt pead niikuinii varsti pensionile minema.“
Seda öeldes upitab vanamees end kiiktoolist seinal rippuva märkmikuni. „Nii – vaatame siis. Sina pead a) tooma piparmündikomme, b) õppima aega väänama ja c) kasvatama siin kohapeal habeme. Tegelikult läheb kolmas punkt muidugi teise alla, aga habe on lihtsalt kohustuslik ja mul ei ole aega oodata kolm kuud, enne kui korralik mõõt täis on. Ja komme võid ka kunagi hiljem tuua.“
Toomas vaatab vanamehele üsna uskumatute silmadega otsa. Aega väänama, mõtleb ta endamisi. On kummalisemaidki asju juhtunud, mõtleb ta järgmiseks. Selles on ta ju kindel, et aeg tõesti on seisnud ja juba pikemat aega, juhtum, midagi üheski raamatus kirjas ei ole. „Kuidas... ee, kuidas seda täpselt tegema peaks?“
„Kuule, kui ma ütleks sulle ette, et kuidas, siis poleks ju meil kummalgi üldse lõbus,“ põrutab vanamees vastu.
Nii... olgu. Toomas paneb enda ajalooajud tööle. Ta mõtleb sellele, et kõigepealt, enne seda, kui aeg tema jaoks esimest korda seisma jäi, tuli ta peopesadesse imelik sügelustunne. Järelikult oli see kõik kuidagi tema kätega seotud. Ta proovib kujutada ette, et aeg on nagu midagi tahket, nagu tugitool, mida on vaja nihutada, ja lükkab. Miski justkui nihkuks. Ta lükkab veel, siis juba tugevamini, ja kuuleb äkki, et väljast hakkab kostma linnulaulu. Aja-sinilind trillerdab mingit tundmatut viisikest.
„Tubli, sa lükkasid aja liikuma. Näita, kas sa ta uuesti seisma oskad panna?“ ütleb vanamees rõõmsalt.
Toomas proovib siis vastupidi – võtab ajast kinni justkui kotisangast ja sikutab enda poole. See on raskem kui lükkamine, aga veidi ponnistades tunneb ta, et aeg annab järele, ja lõpuks vaikivad ka hääled akna taga.
„Väga tubli. Vaata ainult, et sa kunagi rohkem ei tõmba kui seisma,“ manitseb vanamees.
„Miks?“
„No mõtle ise, siis sa tõmbad aja tagurpidi käima, aga seda on juba väga raske pidama saada. Siis tavaliselt hakkad sa ise ka ajas liikuma, ja noh, asjad võivad väga hulluks ikka minna,“ itsitab vanamees. „Ma mäletan paarisaja aasta eest, kuidas ma ükskord ühe päevaga jõudsin uuesti poisikeseks saada – see oli temp omaette!“
„Kas ma tohin küsida ühte asja? Miks seda üheski ajalooraamatus kirjas ei ole?“ pärib Toomas.
„Aja loo raamatus?“ hakkab vanamees naerma. „Meie ajal – sinu ja minu ajal – ei ole ametlikku lugu. On ainult salajane lugu, mida antakse edasi põlvest põlve ja ühelt ajavalvurilt teisele. Muidugi oleks tore, kui kõik inimesed ajaväänamise kunsti mõistaksid, aga... läheks ju natukene keeruliseks ka, mis?“
„Ilmselt küll, nojah“ vastab Toomas. „Ma lihtsalt mõtlesin, mina kui ajalooõpetaja, et faktid peaks paigas olema.“
„Aga mis mõtleksid sina hoopiski pensionile jäämisest ja ajavalvuriks hakkamisest?“
Ja Toomas ei oskagi midagi kosta... Siis küsib ta niimoodi ääri-veeri : „Ei tea, kas siis üldse sõprade jaoks veel ka aega jääb?“
„Jaa, see on üks kena küsimus. Kuule, poiss – aga me valisime su just selle järgi välja, et sa said selle üksinda olemisega väga hästi hakkama. Eraklikkust ei saa õpetada, tead?“
„No hakkama sain muidugi, aga kuna mul oli nii palju seda vaba aega, mis teiste jaoks ka tiksus, siis tekkis mul kuidagi sõpru juurde.“
„Soo-soo,“ ütleb vanamees rohkem iseendale. „Ei, ega reegliraamatus ole küll kirjas, et sõpru ei võiks olla. Lihtsalt ma eeldasin, et sind väga ei huvitagi. Ikka tohib. Aga saladust peab ikkagi hoidma.“
Toomas tunneb, et saladusi oskab ta hoida küll. See on kummaline. Terve elu on ta olnud nii tavaline mees, kui vähegi olla võib, aga nüüd, vähem kui poole aasta jooksul on ta avastanud endas supervõime, leidnud häid sõpru ja tegelenud iseenda harimise kallal palju rohkem, kui terve ülejäänud elu jooksul. Vaba aja mõju on võimas, saab ta aru ja teab, et ta ei tohi seda unustada.
* * *
Mitu-mitu-mitusada aastat hiljem näeme me järgmist pilti: tulevikukool, kus lapsed istuvad hõljuvate hallide udukogumite sees, mis on ühendatud nende sõrmede ja peanupukestega ja nende ees õpetaja, küll uue nimega teenäitaja, kelle ümber on samuti infopilv, aga juba kuldsem. Õpetaja ei istu samuti, vaid seisab. Ta üritab väga asjalik olla ja räägib lastele maailma minevikust ehk sellest, mida vanasti ajalooks kutsuti – suurtest impeeriumitest, väikestest riikidest, ühest suurest maailmariigist, ja inimestest selle pöörleva planeedi pinnal. Kõik näeb välja väga asjalik ja loomulik, isereguleeruv ning mõistlik. Järsku aga teeb üks poistest suuga puuksuhäält ja kõik purskavad naerma. Mõned asjad lihtsalt ei muutu, mõtleb õpetaja kuldses infokogumis ning tunneb siis, nagu käed oleksid infost üle kuumenenud. Ja siis . . . . .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar