Tosin suud

Nägin unes, et olin filmistaar pulmafilmis. Mu kleit oli nii suur, et kattis ära kogu ruumi, milles seisin. Kleit oli õrn-õrnalt helesinine ja äkitselt justkui vesi; seal sees sulpsasid kalad ja paistis vaikselt õõtsuvaid vetikaid. Ka mu juuksed olid peeglist vaadates nagu mererohi, pikad ja lainjad rohelised salgud. Üks krabi oli roninud ilukinnituseks meelekoha juurde. Ma silitasin teda ja ta naksas valusasti mu ninast tüki küljest ära.

Ärkasin. Pea nagu tuikas veidi ja jalgevahelt leidsin natuke punast kalmarja. Ilmselt oli sealt sobivalt niiske. Võtsin klaaspurgi, lasin sinna vannitoas vett ja panin marja purki. Enne uuesti uinumist lasin purgile öölambist valgust. Äkki teeb head.

Unes nägin, et marjast oli kasvanud palju ujulestadega mini-imikuid, kes end sõnatult vastu klaasi litsusid ja minu poole kutsuvalt suid maigutasid. Võtsin purgi, läksin vannituppa, lasin vanni vett täis ja läksin oma kalamarjabeebidega vanni. Nad imesid kõik end mu nibude külge (ühe külge mahtus kuus beebit) ja nii ma seal lebasin. Mina ja tosin imikut.

Ärkasin vannis. Abikaasa seisis uksel ja vaatas mind kummalise näoga.

Tegelikult ei olnudki ta minu abikaasa ja mina ei elanud seal. Olin vaid öömajale tulnud sugulane. Tulin vannist välja ja panin end riidesse. Kui mind uksest välja saadeti, nägin magamistoa praokil ukse vahelt voodil kuraditosinat mähitud beebit. Üks neist oli minu, aga kes mind oleks uskunud? 

Tund, mil keegi midagi ei taha.

Keegi tuleb tuppa.

Keegi lahkub.

Keegi ei küsi kohvi ega teed, keegi ei taha puhata jalga.

Keegi ei taha kõndida, vaadata tänavasilte, komistada päevinäinud sillutisel.

Keegi ei taha eksisteerida, süüa imemaitsvaid roogasid uhke restorani menüüs, keegi ei taha silmitseda vaadet, mis selle restorani terrassil avaneb.

Keegi ei taha sooja suve ja mereranda ega külma talve ja suusatamist.

Keegi ei taha end mäluauku juua ega karsklane ega vegan olla. 

Keegi ei taha mäkdonnarisse minna. 

Keegi ei taha kanda last, keegi ei taha kanda last kukil, hoida teda käevangus, hoida tal käest. Keegi ei taha saada last kunstliku viljastamise teel.

Keegi ei taha panna oma vanemaid vanadekodusse ega ka nende eest kodus hoolitseda; keegi ei taha tunda süütunnet. Keegi ei taha, et nende vanemad ära sureks või siis ellu jääks.  

Keegi ei taha tunda tunnet, et tema on esimene inimene. Esimene armastaja. Esimene inimene Kuul, Maal, Marsil. Esimene inimene Pluutol, mis tegelikult polegi planeet. Aga keegi ei taha seda teada.

Keegi ei taha joovastuda naiselikust ilust, mehelikust võlust ega sugulise ühtimise mõnust.

Keegi ei taha isegi seda, et maailm otsa saaks või et maapind ta endasse neelaks. 

Keegi ei taha üldsegi midagi. 

Kui tund hakkab lõppema, hakkavad tahtmised tagasi tulema. Kohutav.