Kell on bioloogiline olevus

Öeldakse küll ja isegi tean,

et loomine ei pea enam valus olema,

vaid võib ammu tulla lihtsalt.

Geeniuste ajastu on möödas.

Kas ka geniaalsus?

Tunnen sundi luua.

Võta jälle kinni, kas see on naiselik tunne.

Miks siis on loomine valutu

ja kuidas leitakse inspiratsioon tänavalt

nagu kaotatud võtmekimp?

Miks ta ei võiks valus olla?

Las olla. Siis on aus.

Aus ja süütute silmadega.

Revolutsioon on surnud! Elagu revolutsioon!

Revolutsioon toimus 18. sajandi lõpu Prantsusmaal. Kukutati kuningavõim ning pika pilli peale asutati lõpuks mingigi tasakaaluga vabariik. Giljotineeriti Louis XVI ja tema abikaasa, kurikuulus Marie-Antoinette. Inimesed mässasid. Varsti tapeti Marat ja siis omakorda neiu, kes tappis Marat' - ja nii edasi ja edasi. Kord tõusis võimule üks, siis jälle teine huvigrupp. Revolutsioon oli millegi murdumine, uue sünd, (küsitav) uus algus.

Tänapäeval toimub revolutsioon Sinu enese vannitoas - "Nivea in-shower ihupiim-palsam, esimene omalaadne. Uus viis naha lihtsaks ja meeldivaks niisutamiseks." Uskumatu, eks? Seda guugeldades leidsin ka "uue ajastu juuksevärvi", Garnieri toote Olia! Kui uskupersematu on tänapäeval ikka ilustööstus? All you revolutionaries, get on board right now!

Oled väsinud rassimast kontorilaua taga ja tahad maailmakorda raputada?

Hakka uusi ja sensatsioonilisi ripsmetušše disainima!

Tunned, et soovid viia läbi tõsist muutust?

Tule kaasa revolutsioonilisele teekonnale küünelakimaastikel!

Igaühe hinges on revolutsioon?

Päästku see siis valla meie uue dušigeeliga, mis on nüüd saadaval ka APRI-freaking-KOOSI lõhnaga!

Revolutsioon.

Sinu vannitoas.

Juba täna. 

Öömonoloog improkirjutamiselt

Kas sa oled üleval? Uuu… kas sa oled üleval? No olgu, võtan vaikimist kui nõusolekut. Ma tahtsin sulle rääkida, mida ma täna päeval nägin. Just rääkida, sest siis voolavad sõnad paremini kui paberil. Tead, mu käed ei oska mu mõtetele järele jõuda, sest… teadupärast lendab idee kiiremini kui ükskõik, mis pastakas. Jah, mulle tundub, et pastakate tööhõive on kriitiliselt langemas. 

Ent ma alustasin ju millestki muust: et ma nägin täna pärastlõunal üht naist üksinda kohvikus istumas - ilma lauakaaslaseta. Sulle ilmselt tundub, et see on juba imelik, eks? Asi läheb huvitavamaks: ta istus seal koos mingi suure kaslasega. Sa ju tead, mul lähevad nad alati sassi. Noh, laiguline oli. Leopard või gepard või käpard… haa-haa. Aga tead, kui enesekindel ta oli. Inimesed ümberringi jõllitasid teda üsna avalikult, aga tead, ta ei hoolinud sellest üldse… Tema silmis oli isegi selline agiteeriv pilt, et : “Noh, tulge ainult ja öelge  midagi! Tulge ainult...” Võib-olla ka: “Miks te juba ei tule?”, aga seda peitis ta sel juhul hästi.  Sellist enesekindlust tahaksin ka mina. Saad aru? Kas sa saad aru? Öelda välja, teha, mida jumal juhatab.

Seekord võtan vaikimist kui vastuolekut. Jah. Ja võtan julguse kokku. Tead mis - tead, mis? Ma jätan su maha. Sinu ja su igava magamise, sinu ja su väikekodanluse. Sinu, Sinu, Sinu. Ja homme lähen ma ja otsin selle naise üles. Või võtan endale pandakaru. Emb-kumb. Ma polel veel otsustanud. 

Aga tead, mis? 

See on minu valik.

Tosin suud

Nägin unes, et olin filmistaar pulmafilmis. Mu kleit oli nii suur, et kattis ära kogu ruumi, milles seisin. Kleit oli õrn-õrnalt helesinine ja äkitselt justkui vesi; seal sees sulpsasid kalad ja paistis vaikselt õõtsuvaid vetikaid. Ka mu juuksed olid peeglist vaadates nagu mererohi, pikad ja lainjad rohelised salgud. Üks krabi oli roninud ilukinnituseks meelekoha juurde. Ma silitasin teda ja ta naksas valusasti mu ninast tüki küljest ära.

Ärkasin. Pea nagu tuikas veidi ja jalgevahelt leidsin natuke punast kalmarja. Ilmselt oli sealt sobivalt niiske. Võtsin klaaspurgi, lasin sinna vannitoas vett ja panin marja purki. Enne uuesti uinumist lasin purgile öölambist valgust. Äkki teeb head.

Unes nägin, et marjast oli kasvanud palju ujulestadega mini-imikuid, kes end sõnatult vastu klaasi litsusid ja minu poole kutsuvalt suid maigutasid. Võtsin purgi, läksin vannituppa, lasin vanni vett täis ja läksin oma kalamarjabeebidega vanni. Nad imesid kõik end mu nibude külge (ühe külge mahtus kuus beebit) ja nii ma seal lebasin. Mina ja tosin imikut.

Ärkasin vannis. Abikaasa seisis uksel ja vaatas mind kummalise näoga.

Tegelikult ei olnudki ta minu abikaasa ja mina ei elanud seal. Olin vaid öömajale tulnud sugulane. Tulin vannist välja ja panin end riidesse. Kui mind uksest välja saadeti, nägin magamistoa praokil ukse vahelt voodil kuraditosinat mähitud beebit. Üks neist oli minu, aga kes mind oleks uskunud? 

Tund, mil keegi midagi ei taha.

Keegi tuleb tuppa.

Keegi lahkub.

Keegi ei küsi kohvi ega teed, keegi ei taha puhata jalga.

Keegi ei taha kõndida, vaadata tänavasilte, komistada päevinäinud sillutisel.

Keegi ei taha eksisteerida, süüa imemaitsvaid roogasid uhke restorani menüüs, keegi ei taha silmitseda vaadet, mis selle restorani terrassil avaneb.

Keegi ei taha sooja suve ja mereranda ega külma talve ja suusatamist.

Keegi ei taha end mäluauku juua ega karsklane ega vegan olla. 

Keegi ei taha mäkdonnarisse minna. 

Keegi ei taha kanda last, keegi ei taha kanda last kukil, hoida teda käevangus, hoida tal käest. Keegi ei taha saada last kunstliku viljastamise teel.

Keegi ei taha panna oma vanemaid vanadekodusse ega ka nende eest kodus hoolitseda; keegi ei taha tunda süütunnet. Keegi ei taha, et nende vanemad ära sureks või siis ellu jääks.  

Keegi ei taha tunda tunnet, et tema on esimene inimene. Esimene armastaja. Esimene inimene Kuul, Maal, Marsil. Esimene inimene Pluutol, mis tegelikult polegi planeet. Aga keegi ei taha seda teada.

Keegi ei taha joovastuda naiselikust ilust, mehelikust võlust ega sugulise ühtimise mõnust.

Keegi ei taha isegi seda, et maailm otsa saaks või et maapind ta endasse neelaks. 

Keegi ei taha üldsegi midagi. 

Kui tund hakkab lõppema, hakkavad tahtmised tagasi tulema. Kohutav.

Korjasin kokku kõik oma aluspesu
ja põletasin selle ära.
Jalga panin meeste bokserid. Mehe bokserid.

Päris kujundlik, kas pole?

Ainult et naiste pükstega näeb tagupool kenam välja.

Lahkumine

Mine sellest loost välja,
sa võid seda kõrvalt vaadata.

Kõik võib muutuda.
Kõike võib muuta.


Tõepoolest, jutt on mul seesama
imal supp, mida enesetööstus
meile sisse söödab.
Selle vahega, et mina ütlen,
et tee nii, nagu tahad.

Mitte

lusikaga, mämm-mämm,
kahvliga, nämm-nämm,
ninnu-nännu punnu-kännu,
sina küll endaga hakkama ei saa.
Pealekauba oled ju hästi imelik -
osta meilt see õpik.

Noaga, siuh-säuh
on vaja
otse kõhtu.

SEMM*

’kummaline’ kütkestab

’imelik’    paelub

’veider’    võlub

’kentsakas’ veetleb

’pentsik’   tõmbab

’segane’    köidab

’hull’      lummab

ja 'grazzyyy't ei hakka ma mainimagi.

* tähelepanekuid mitte-isiklikust stsoonist

Kõverpilguga piiludes on kõik ammu ulmefilm.
Lõpuks ometi - me jõudsime, me võitsime, meil on HEA UUS ILM!
Milline? Ma seletan:

meelelahutus on rangelt ajulage

raha paistab seal, kus rumalust.
Terve keha vaimusisaldus on üsna väike,
aga see-eest on ta jube kõva.

Kõik jõukad alfapersoonid

semmivad ringi väljavalitud beetadega,

kes on uskumatult ilusaks nip/tuckitud

ja elu on üks uhke ja kindlasti steriilne LILL.

Aga nurgatagused on

hädas gammasid

ja näljas üpsilone täis,

selle vahega, et nad pole nii sündinud

vaid sünnipärasest

alfastaatusest taandatud.


Sugu tehakse samuti sarnaselt. Järjest rohkem pneumaatiliselt ja vormiliselt ning sisuliselt korrektselt, järgides ühtset O-ideoloogiat, kuna teadmised ja materjalid on tänu meediale nii avalikud ja laialt levinud, et ei jäta järgijatele mingit erilist võimalust, kui "kogeda seksi sajal uuel erineval moel". KOHUSTUSLIK!

Naiselik on luuletada?

Luulelik on naisetada ka.

Panna selga kleit,

mis katab su põlved,

teha pähe lokid,

vesilokid, vaoshoitud.

Võtta kätte pits

ja väärikalt hoida sigaretti.

Ja siis halada,

kui halvasti kõik on.

Mees jättis maha,

plekki ei ole,

orgasmi ei saa,

miski ei püsi elus

sinu juures

sinu juurtes

sinu elus

Võtta kõik kokku

ja kirjutada üles – lihtne.

Mul on ikka täitsa uskumatu huvi võõraste inimeste vastu - vaadata nende pilte, lugeda, kuidas nad kirjutavad, kujutada ette, mis tunne oleks olla nende nahas. Eriti meeldib proovida vaadata kedagi kolmandat, ka ennast, selle teise inimese pilgu läbi. Kehaväline kogemus.
Halb tagajärg on see, kui ma hakkan mõnd elu kadestama, sest osa lihtsalt oskab oma olelust nii meeletult hästi portreteerida. Maitsekas snäppshot siit, mõnus muusika sealt, lahe üritusereklaam kusagilt veel. Et milleks üldse PR-i õppida, kui kõik seda ise nii hästi oskavad? Või peaks endale ka kellegi palkama, kes tekitaks minust klantspildi. Ei - seda ma oskan isegi hästi. "Jaa, ei ma siin, jah, õpin ja teen." Teen voodis pikali olemist.

Keegi peab seda ka tegema, ausalt -->

Take it from these guys!

Küsimusi

Kui keegi küsiks

Kas sa tahaksid lapsed saada kohe või ei kunagi?
Kas sa tahaksid maja saada kohe või ei kunagi?
Kas sa tahaksid koduloomad saada kohe või ei kunagi?

Siis peaksin küll pikalt järele mõtlema.

Tõenäoliselt küsiksin vastu

Kes mulle need annaks?
Kust ta need võtaks?
Mida ta nende eest saada tahaks?

Tõenäoliselt peaks ka see keegi siis järele mõtlema.

Nii me siis mõtleksime
ja 'kohe' lükkukski selle kavaluse tõttu edasi

Chief Istuv Nägu

lameda näoga musta nahkjakiga

räägib trammi nagu elusolendiga

vabandab, et tahab peale tulla.

Viimane oma liigist.

Oleks võinud ju indiaanlane olla,

poleks pidanud venelaseks saama.

*

väravad
avarad
ja silma
pilgud

*

Sul on suured prillid,

Sa oled su prillid.

Sa oled tark.

Isegi...  väga.

Kalamaja akvaarium

Tuleb tõdeda, ei esimest, ei viimast korda, et täpsest ülesandest kinnipidamine on enneolematult raske. Hea on muidugi siis, kui kõrvaltegevusteks on huvitavad ja harivad tegevused, nagu teiste inimeste blogide lugemine, saadete järelkuulamine ja üldiselt kirjanike mõtetes ringituuseldamine. Muidugi, nagu ütles Cioran, siis kõige mõttetum luule on see, milles kirjutatakse luulest. See oleks sama hea, kui ... ei tule meelde. Noh, umbes, kui professor peaks loengut loengu pidamisest. Seetõttu peaks luuletaja või kirjanik tutvuma hoopiski teistelt elualadelt pärit teadmistega. Lugesin Roald Dahli ja mõtisklesin tol hetkel samuti, et hämmastav, kui palju ta teab antiikmööblist ja mesilastest... kuid, ilmselt pole raske seda kõik välja otsida. Eksole. Pole see sugugi nii maagiline, kui tundub.

Sellega on siis nüüd algust tehtud. Mis saab ja kuhu edasi? Võiks öelda, et... on raske öelda. Veel raskem teha. Keegi peab ju väikestest asjadest kirjutama. Võib-olla on see kvaliteedilt mitteimeine, aga sel juhul, las ta esialgu olla, äkki veitsa aja pärast on veits vähem. Kasvab, õpib, areneb? Jäta meelde, alati peab teistele andma võimaluse. Muidugi mitte võimaluse sulle nina alla midagi tegema tulla, mis sulle ilgelt närvidele käib, vaid võimaluse eksisteerida ilma, et sina temast avtomaatselt halvasti mõtleks. Las ta siis olla. Olgu? Kokkulepe sõlmitud.