Öömonoloog improkirjutamiselt

Kas sa oled üleval? Uuu… kas sa oled üleval? No olgu, võtan vaikimist kui nõusolekut. Ma tahtsin sulle rääkida, mida ma täna päeval nägin. Just rääkida, sest siis voolavad sõnad paremini kui paberil. Tead, mu käed ei oska mu mõtetele järele jõuda, sest… teadupärast lendab idee kiiremini kui ükskõik, mis pastakas. Jah, mulle tundub, et pastakate tööhõive on kriitiliselt langemas. 

Ent ma alustasin ju millestki muust: et ma nägin täna pärastlõunal üht naist üksinda kohvikus istumas - ilma lauakaaslaseta. Sulle ilmselt tundub, et see on juba imelik, eks? Asi läheb huvitavamaks: ta istus seal koos mingi suure kaslasega. Sa ju tead, mul lähevad nad alati sassi. Noh, laiguline oli. Leopard või gepard või käpard… haa-haa. Aga tead, kui enesekindel ta oli. Inimesed ümberringi jõllitasid teda üsna avalikult, aga tead, ta ei hoolinud sellest üldse… Tema silmis oli isegi selline agiteeriv pilt, et : “Noh, tulge ainult ja öelge  midagi! Tulge ainult...” Võib-olla ka: “Miks te juba ei tule?”, aga seda peitis ta sel juhul hästi.  Sellist enesekindlust tahaksin ka mina. Saad aru? Kas sa saad aru? Öelda välja, teha, mida jumal juhatab.

Seekord võtan vaikimist kui vastuolekut. Jah. Ja võtan julguse kokku. Tead mis - tead, mis? Ma jätan su maha. Sinu ja su igava magamise, sinu ja su väikekodanluse. Sinu, Sinu, Sinu. Ja homme lähen ma ja otsin selle naise üles. Või võtan endale pandakaru. Emb-kumb. Ma polel veel otsustanud. 

Aga tead, mis? 

See on minu valik.