* * *

Teie ees laval seisavad kolm inimest – kaks naist, üks mees. Mees seisab naiste keskel, kõik on näoga teie poole. Üks naine on politseiniku mundris, teine peokleidis. Mehe riietus on argine: pikkade käistega dressipluus ja teksapüksid.

NAINE:                     See käis üsna kiiresti. Veerand tundi ehk?

POLITSEINIK:         Me olime temast varem ka kuulnud.

NAINE:                      Ma lähen peaaegu alati jala koju, see kord ei olnud erand. No mis mõtet on takso peale raha raisata, kui öö on soe? Seda juhtub meil ju nii harva.

POLITSEINIK:         Üks naine helistas millalgi juuni lõpus öösel politseisse, et keegi kiusab teda. Jälitab.

VITSAMEES:            Ootasin sellel õhtul üsna kaua. Jalutasin mööda tänavaid, et aega parajaks teha.

NAINE:                      Õudselt ilus öö oli. Kõik tundus kuidagi sulnis. Kakskümmend viis. Juba lausa veerandsada.

POLITSEINIK:         Me sõitsime kohale. Viisime naise koju, meest me ei leidnud. Tegelikult ei otsinudki.

NAINE:                      Eks ma olin natuke tipsune ka, kes siis sünnipäeval pitsi sülitab?

POLITSEINIK:         Väga harva, kui nädalavahetuste helistajad kained on. Rumal pea on ihu nuhtlus, aga purjus pea veel hullem.

VITSAMEES:            Lõpuks ometi ta tuligi. Täna oli ta eriti ilus. Naeratus näol, kõndis ja rääkis kellegagi telefonis.

POLITSEINIK:         See mees oli mingi pervert ilmselt. Oli rihma andnud naisele.

NAINE:                      Lõpetasin just kõne ühe sõbraga, kes hiliseid õnnesoove edastas, kui kuulsin selja taga samme. Pöörasin ümber.

VITSAMEES:            Tema oli eriline. Teised enne teda polnud väärt isegi ühtainsat ta juuksekarva. Minu linalakk-neid.

POLITSEINIK:         Ma ei tea. Vahel ma ikka veel imestan, kui palju veidrikke siin ilmas elab.

NAINE:                      Üks vana mees kõndis päris lähedal mu järel.

VITSAMEES:            Sel õhtul võtsin ma julguse kokku ja mõtlesin – pean talle seda tunnistama!

NAINE:                      Ma ei salli, kui keegi niimoodi lähedal selja taga kõnnib. Nii hirmus hakkab alati. Et kas kogemata või meelega või mis ta tahab?

POLITSEINIK:         Kuu aja pärast kuulis keegi öösel toast naisterahva karjeid ja helistas politseisse.

NAINE:                      Kiirendasin sammu. Tema ka. No pagan!

VITSAMEES:            Tal oli vist koju kiire, üritasin temaga sammu pidada.

NAINE:                      Võtsin kotist võtmed ja surusin pihku. Tead, proovigu ainult! Ma polnud elu sees kedagi löönud, aga olin alati mõelnud, et sellisel hetkel ma ei hakka kartma. Ta kõnetaski mind.

Mees pöördub naise poole.

VITSAMEES:           Vabandage?

NAINE:                     Jah?

VITSAMEES:            Te olete väga ilus täna.

NAINE:                     Aitäh. Pöördub minekule.

VITSAMEES:            Vabandust? Kus te elate?

NAINE:                     Seal pool. Viipab käega otse enda ette, kuid nähtavalt juhuslikult.

VITSAMEES:            Äkki saadan teid koju? Ma elan ka seal pool.

NAINE:                     Ei, aitäh. Pole vaja. Saan täiesti ise hakkama.

VITSAMEES:            Aga olete vallaline?

NAINE:                     Ei.

VITSAMEES:            Ei ole?

NAINE:                     No näed, ei ole jah.

VITSAMEES:            Aga kus siis noormees on? Laseb teid niimoodi üksi välja õhtul?

NAINE:                     Kodus on. Ootab. Hästi suur ja tugev.

Naine keerab ümber ja läheb osutatud suunast vastassuunas minema, lavalt paremale ära. Mees keerab tagasi näoga publikusse.

VITSAMEES:            Ta kõndis minema. Pidin taktikat vahetama.

Mees võtab dressipluusi seljast. Selle alt tuleb välja kireva troopilise mustriga särk. Paneb pähe prillid. Võtab justkui lähedalt asuvalt puult pika peenikese oksa ja nülib selle hajameelselt ära. Samal ajal tuleb naine vasakult uuesti lavale, näoga publikusse.

NAINE:                      Lõin araks.

POLITSEINIK:         Politsei ei saa iga karjumise peale kohale sõita. Suvised nädalavahetused on meile üsna keeruline aeg.

NAINE:                     Vastik.

VITSAMEES:            Prillid äratavad temas usaldust ja särk teeb meele rõõmsaks.

NAINE:                      Mul sai aku tühjaks, kedagi kusagil ei olnud ka. Mõtlesin, et lähen teist teed pidi. Kõhe ikkagi.

VITSAMEES:            Ah see? Näitab vitsa oma käes. Ei, selle ma korjasin niisama puu otsast naljaviluks. Igavusest ka. Noh, harjumus või nii.

POLITSEINIK:         Tihti toimub öisetel tänavatel igasugu lahkhelisid.

NAINE:                      Natukese aja pärast kuulsin uuesti selja taga samme.

VITSAMEES:            Ma pean talle oma tunded üles tunnistama. Pean.

NAINE:                      Pöörasin kiiresti ümber. Sama mees, aga teised riided!

VITSAMEES:            Tema hakkab siis ka sama tundma.

POLITSEINIK:         Armastajad pööravad kaklema, kaklejatest saavad armastajad. Elu lööb üle pea kokku.

NAINE:                      Ta oli endale mingisuguse vitsa kätte võtnud.

Mehe ja naise järgnev dialoog publikusse vaadates.

NAINE:                      (julgust kokku võttes) Mida sa tahad?

VITSAMEES:            Ma armastan sind.

NAINE:                      Mida?

POLITSEINIK:         Me ütleme alati: ei ole vaja kangelane olla. Parim enesekaitse on enesele tähelepanu tõmbamine, näiteks karjumine. Ja kui see ei aita, siis kiired jalad. Pipragaas aitab samuti.

NAINE:                      (iseendale) Miks ma enne politseisse ei helistanud?

VITSAMEES:            Ma... Mina armastan sind.

POLITSEINIK:         Aga siis me saime sealt samast kandist uue kõne. Et üks mees lohistab karjuvat naist vägisi mööda Alevi tänavat.

NAINE:                      Palun. Jätke mind rahule.

VITSAMEES:            Miks?

NAINE:                      Mis miks? Ma ei tunnegi teid.

VITSAMEES:            Veel mitte, aga mina sind küll.

NAINE:                      Kuidas palun?

VITSAMEES:            Ma olen sul juba ammu silma peal hoidnud.

NAINE:                      Mida?!

VITSAMEES:            Nojah. Jälginud olen sind, sest-

NAINE:                      Vastik pervert!

VITSAMEES:            Palun rahune maha, kallis.

NAINE:                      Kuule aura ära, näss!

Mees näheb hetkega silmnähtavasse raevu ja tõmbab naisele vitsaga vastu sääri. Naine hakkab hirmuga karjuma. Mees taganeb, viskab vitsa käest.

NAINE:                     Parem oleks, et sa kaod! Ma kutsun kohe politsei!

VITSAMEES:            Kallis... Anna andeks.

NAINE:                      (hakkab hüsteeriliselt naerma) Kuule, kallis... Saad aru, kui sa oleks ka viimane mees maamunal, siis...  No ei. Tõesti. Hullumeelne. Kuuled – sa oled haige, mitte armunud. Mine otsi abi.

Naine pöördub minekule, kuid mees viskub talle järele. Naine ja mees hakkavad kahel pool politseinikku etendama kähmlust, mõlemad kaklevad nähtamatu vaenlasega. Naine üritab joosta, mees naist kõvemini kinni saada. Naine karjub ja lõpuks mees libistab mõlemad käed nähtamatule kaelale, pigistab kõvasti, samal ajal ise pooleldi sisistades, pooleldi kussutades.

VITSAMEES:            Ole vait! Rahune maha! Jää vait! Kuula mind, kuula mind! Palun! Ma armastan sind, mu linalakk! Palun, kuula mind. Usu mind...

Lõpuks naise keha lõtvub, ta vajub põrandale. Mees läheb naise juurde, võtab ta sülle ja viib lava äärele, istub ise sinna juurde. Paitab ta pead, suudleb naist otsaette. Vaatab teda pikalt.

VITSAMEES:            Miks ma pidin niimoodi endast välja minema? Alati! Alati lähen. Mis mul viga on? Ma tahtsin, et meil oleks suur ja ilus armastus, linalakk. Miks sa pidid karjuma hakkama?

POLITSEINIK:         Kui me kohale jõudsime-

Naine avab silmad.

NAINE:                      -oli elu minust juba lahkunud. Kakskümmend viis ja ei päevagi enam sinna otsa.

POLITSEINIK:         Kahtlusalune istus ja silitas surnud naise pead enda süles, vaadates tühja pilguga kaugusesse.

NAINE:                     Võib-olla umbes veerand tundi.

POLITSEINIK:         Üle tapetu jalgade jooksis pikk ja peenike punane jutt. Sellest tuligi hiljem välja, kes see mees oli.

NAINE:                      Nüüd ei tunne ma enam midagi. Selline viimane sünnipäev. Või kuidas võtta – esimene surmapäev.

POLITSEINIK:         Kui asi uudistesse jõudis, laekus meile mitukümmend sarnast kaebust. Ei tea, miks selle viimasega nii õnnetult läks. Ega mees ei räägi ka. Ainult vaatab kaugusesse ja korrutab: „Miks sa nii tegid, linalakk?“