Kalamaja akvaarium

Tuleb tõdeda, ei esimest, ei viimast korda, et täpsest ülesandest kinnipidamine on enneolematult raske. Hea on muidugi siis, kui kõrvaltegevusteks on huvitavad ja harivad tegevused, nagu teiste inimeste blogide lugemine, saadete järelkuulamine ja üldiselt kirjanike mõtetes ringituuseldamine. Muidugi, nagu ütles Cioran, siis kõige mõttetum luule on see, milles kirjutatakse luulest. See oleks sama hea, kui ... ei tule meelde. Noh, umbes, kui professor peaks loengut loengu pidamisest. Seetõttu peaks luuletaja või kirjanik tutvuma hoopiski teistelt elualadelt pärit teadmistega. Lugesin Roald Dahli ja mõtisklesin tol hetkel samuti, et hämmastav, kui palju ta teab antiikmööblist ja mesilastest... kuid, ilmselt pole raske seda kõik välja otsida. Eksole. Pole see sugugi nii maagiline, kui tundub.

Sellega on siis nüüd algust tehtud. Mis saab ja kuhu edasi? Võiks öelda, et... on raske öelda. Veel raskem teha. Keegi peab ju väikestest asjadest kirjutama. Võib-olla on see kvaliteedilt mitteimeine, aga sel juhul, las ta esialgu olla, äkki veitsa aja pärast on veits vähem. Kasvab, õpib, areneb? Jäta meelde, alati peab teistele andma võimaluse. Muidugi mitte võimaluse sulle nina alla midagi tegema tulla, mis sulle ilgelt närvidele käib, vaid võimaluse eksisteerida ilma, et sina temast avtomaatselt halvasti mõtleks. Las ta siis olla. Olgu? Kokkulepe sõlmitud.