Kosjaskäik, 1. osa

Elas kord ühes talus kaks künnihobust. Üks oli emane, elik mära, ja teine isane. No ruun, mitte täkk. Talus elasid muidugi ka peremees ja perenaine ja nende järelkasvulised, aga see lugu räägib hobustest. Elasivad ja töötasivad, kuni ükskord ruunake suri ära. Kukkus vao vahele ja sinna ta jäigi. Elus oli maha töötatud nii palju kilomeetreid, et keegi poleks osanud neid kokku lugeda. Aga mära oli alles noor, temal oli loojakarja minekuni veel ikka jupijagu aega. Kole üksik oli olla. Seda märkas ka talunik (no tema märkas seda, et põldu oli vaja künda) ja läks rääkis külakõrtsis, et uut hobust on vaja, ja pani ka paar kuulutust ümbruskonda üles. Et võtan uue künnilooma Taremäe tallu. 

Nojanoh, siis juhtus nii, et sinna külla tulivad üks moosekantide seltskond. Mitte küll Bremeni linnast, kusagilt sealt soojemast kandist ikka olid nad kokku tulnud, aga naljakad vennikesed olid küll. Ja nii, kui nemad seda plakatit nägivad, olidki tehtud poisid. Et nemad lähevad tööle nüüd kõik. Aga kui kohale läksid ja nägid, et mis töö ette näeb, ei olnudki isu enam nii suur. Tööisu, ma ütlen. Oled sa siis moosekanti näinud, kellele päevatööd teha meeldib? Ega ei ole jah. Mära nähes aga kukkus kõigil mokk töllakile, sest too oli ikka üks kena loomakene, kelle vanajumal ise oma käega valmis oli treinud.

Ah, et kes need moosekandid olivad? No lubage suurejoonelise tseremooniga sisse juhatada: kaamel, eesel ja känguru. Mis neil nimesid ikka oli, ega mina neid mõista järgi öelda, puha võõrakeelsed. Sihukesed kolm selli ja nemad siis mõtlesid, et oleks vaja hoopis hobusepreilile kosja minna, et nii kena elajat ei saa küll tallu rassima jätta. 

Ah, et mida märakene selle peale kostis? No temal polnud õieti asjast veel aimugi. Oota nüid, mina jutustan. 

Eesel otsustas, et minema peaks tema, kuna tema on kõige ilusam. Kõige rohkem hobuse nägu ja tegu kah. Kammis siis kõrvad sirgeks, lükkas kaabulotu kuklasse ja läks šarmiga märakest pahviks lööma. Jõudis põllu äärde ja hõikas tervituseks „Iii-haa!“

Oh sa jumalime, mära kohe kukkus peaaegu istuli, tema polnud sellist häält ilma peal kunagi kuulnud. Pööras ümber ja vaatas, et, etskae, hääl oli hirmus, aga elajas täitsa kena. No selle peale ju eesel mänginud oligi. Võttis vao ääres profiilipoosi sisse, et emandal parem imetleda oleks. 

„Oli asja ka või?“ küsis mära natukese aja pärast. 

„Iii-kaaa,“ ütles eesel vastuseks.

„Nii?“

„Nai-seeks mul-lee,“ kostis eesel uhke moega ja tõstis lõuakese pisut kõrgemale. 

A vot näed, see ajas märakese küll naerma. Ega kui mõnd asja ilus vaadata on, ei tähenda, et selle veel endale peab saama. Pealegi nõnda jupats oli ju see kehkadivei.

Ja nagu korralikule Tori hobusele kohane, ütles mära lühidalt: „Ei kavatsegi.“ Ega eeslihärral muud üle jäänud, kui saba sorgus kaaslaste juurde tagasi vantsida.

Ah, et mis edasi sai? No messa oled nüid nii kärsitu, oota homseni!

Tegemist võib olla fotomanipulatsiooniga