Toomas oli kõige tavalisem mees terves linnas. Isegi ta nimi oli väga tavaline – kena, normaalne, normatiivne, nominaalne mehenimi. Töö oli tal ka selline täiesti harilik: ajaloo õpetaja. Tavaline ja hall, nagu harilik pliiats. Ajalugu, nimelt, on alati minevik, minevik on aga tuntud ja ei midagi eriliselt üllatavat. Muidugi, sealt seest võib leida vägagi huvitavaid asju, mida keegi üritab kas peita või varjata või mis on ununenud. See ajalugu aga, mida koolides õpetatakse, on alles pindmine kiht, millest edasiminemiseks peab ise huvi tundma. Toomas muidugi tundis, nagu harilikult ajalooõpetajad ikka, aga ainult siis, kui tal aega üle jäi. Seda juhtus kahjuks harva.
Toomas elas tavalises kortermaja korteris, kus oli keskmine arv tube ehk kaks ja tavaline hulk vannitube ja kööke ehk üks ja üks. Ta käis tööl viis päeva nädalas ja sõi iga päev kolm korda. Tööle kõndis mees harilikult viisteist minutit ja pärast tööd käis tavaliselt toidupoes ning siis raamatupoes, et raamatud rutiinselt üle kaeda. Puhkepäevadel parandas Toomas tavaliselt õpilaste koduseid töid ja tegi harilikku tervisesporti. Õhtuti vaatas ta telekast igapäevaseid saateid ning sõi kõrvale paar vorsti ja juustuga võileiba. Need, just koos kurgiga, on kõige levinumad võileivad.
Tema elus ei olnud kunagi juhtunud midagi tavapärasest erinevat. Filmides ja juturaamatutes olid küll inimestel supervõimed ja seiklused, aga Toomasel ei olnud selle vastu mitte midagi, ega ka poolt, üleüldiselt.
Meie hakkame Toomase lugu lähemalt vaatama sealt, kus põnevamaks läheb: on reede hommik ning käsil on kuuenda klassi ajalootund. Õpitakse parasjagu seda, mis on Eestimaal juhtunud, kuid kuna on reede, on õpilased juba üsna hajevil ega suuda eriti tähelepanu tahvlil ega õpetajal hoida. Marleen surgib joonlauaga eesistujaid, Joonas voldib paberlennukit ja Mihkel hõikab peenikese häälega: „Kesse puuksu lasi, ah?“ Klass loomulikult vappub naerust. Toomas tunneb miskipärast, et ta peopesad hakkavad sügelema. Ta ohkab – nii raske on pulbitsevat noorust keelata. Ja siis see juhtub, aeglaselt nagu lusikalt allanõrguv meespiisk:
aeg jääb seisma.
Terve klass on hiirvaikne. Lapsed on peatunud poole naermise pealt, mõnel on väiksed tatipritsmedki suust välja lennanud ja seisavad nüüd keset õhku. Aeg ei voola enam. Joonase paberlennuk on sirgelt lennanud üle klassi ning peaaegu puudutamas Bianka kukalt. Kõik on paigal. Vaikne. Rahulik. Mitte aga õpetaja Toomas. Tema ei ole peatunud, kuigi võib sama hästi tunduda, et on, sest ta suu on imestusest lahti vajunud ja ta seisab ühe koha peal paigal nagu soolasammas. „Esmakordselt ajaloos,“ suudab ta endast välja pigistada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar