Metakirjeid

Kirjuta välja.

Noh, kirjuta välja see nüüd. 

Kirjuta! 

Vaata, mina kirjutasin selle. 

Mõtle, sina loed seda. 

Mis teraapia see on? Kirjuta kohe välja! Kirjuta välja see kõige parem tekst, see kõige õigem lause, see lause, mis lõpetab kõik. Jaa, ma mäletan hästi, kuidas ma kunagi Arturile jaurasin, et mina usun, et on võimalik kirjutada endast välja üks raamat, panna sinna terve oma elujõud sisse ja siis ära surra. Nii imelik, aga ikka usun. Mõtle, kui võimas see oleks. Muidugi, ma ei tea, kas mina selleks võimeline olen. Tema muidugi ütles selle peale, et ma olen rumal. Rumal noor hing. 

Kirjuta see välja!

Noh.

Kuidas see algab? 

„Ella istus ja vaatas kardinate vahelt alla tänavale. Korter oli soe, aga kõle. Ilm oli hea, aga tuju halb.“

Ei, see pole see. Sa ei jõudnud selle lausega selle kõige parema teksti lähedalegi. Ma kuulsin eile, et minu sees on miljon halba sõna ja need peavad mingil hetkel välja tulema, enne kui ma jõuan heade sõnade juurde. Võib-olla tilgub ikkagi paar head sõna ka halbade vahele, enne kui see miljon täis saab, aga ikkagi. Mitu halba teksti saab miljonist halvast sõnast? Praeguseks hetkeks olen ma seda teksti kirjutanud sada üheksakümmend viis sõna. Samasuguseid tekste peaks siis kirjutama umbkaudu 5125 tükki. Ja siis pärast seda kirjutaksin ma selle raamatu, mille lõpus ootaks mind Vikatimees. Ausalt, ma oleks sellega rahul. See oleks MIDAGI ERILIST. Huvitav, kui palju sõnu ma tegelikult juba oma elus kirjutanud olen? Kas võiksin olla nii arrogantne ja väita, et pool miljonist on juba niikuinii selja taga? Kirjutama õppimine, koolikirjandid, ülikooliesseed, vabaaja kritseldused, sünnipäevaluuletused suguseltsile, tõlketekstid, kommentaarid reidis (!), orkutis, feisbukis, muudes portaalides. Jah, üsna kindlalt võib väita, et vähemalt pool on juba möödas. Lohutav pool.

Noh, kirjuta välja nüüd! Ära mine endast välja, mine enda sisse, aga kirjuta välja. Ole pai.