Eluvõitja

Ükskord, kui ma olin väikene, võitsin ma oma emale uue elu. See oli väga ammu, kui meie linn kandis veel hoopis ühte teist nime. Nüüd ma enam nii väikene ei ole, aga samas ei tunne ma ka, et oleksin väga suur. See on selline asi, mille võib kohe meelde jätta – keegi eriti ei tunne ju tegelikult, et ta oleks väga vana. Isegi vanad inimesed. No võib-olla mõni hääääästi vana inimene ainult. Aga see selleks – aja jooksul mõistad sa nii mõndagi.

Sellel ajal oli nii, et elu vaim ei asunud veel keha sees, vaid hoopis väljaspool, sellises pisikeses klaaskuulis. Ilmselt mitte päris klaasist, sest inimkeha ei oska seda toota, aga ütleme, et klaasisarnases. Beebid sündisid seda anumat kõvasti oma pisikeste käte vahel hoides ning siis võeti see neilt ära, muidugi mitte vägivaldselt, vaid turvalisuse tõttu, ja anti tagasi seitsmendal sünnipäeval - koolimineku lävel. Inimeste kohustus oli oma elu vaimu hoida ja kasvatada sellega vastutustunnet.

Tegelikult aga oli võimalik ka oma kuuliga päris suur risk võtta. Sai mängida ühte mängu, millega oli võimalik elu kahekordistada või saada üks elu lisaks. Kahekordne vaim justkui tegi sind paremaks ja tugevamaks inimeseks. Teine võimalus oli see elu kellelegi ära anda. Seda ei tehtud tihti, sest nii omakasupüüdmatut asja on raske ette võtta, teades, et võid kaotada sealjuures hoopis enda oma. Mina olin siis viiene. Minu vaimu polnud veel mulle kätte antud, kui mu ema väga raskesti haigeks jäi. 

Ema magas oma toas. Enam ta peale magamise muud ei teinudki ja harva sõi vaevaliselt. Kõigi ta kolme lapse anumad olid ilusasti magamistoa kapis, minu ja mu kahe väikese kaksikvenna omad. Eraldi lukustatud klaaskastis. Vahel, kui ma veel väiksem olin, näitas ta neid mulle enda käes hoides. Need olid imekaunid. Neis küütles selline kummaline aine... umbes nagu vikerkaarevärviline elavhõbe. Inimese elu vaim ei saa ju miskit koledat olla, või kuidas? Ühel päeval, kui ema jälle magas, võtsin ma tema öökapi sahtlist salajase võtme, mida paaril korral sinna pandavat oli näinud, ning tegin kasti lukust lahti. Võtsin hästi ettevaatlikult oma kuulikese välja, teisi hoolikalt puutumata. See oli samuti üks reegel – kellegi teise kuuli ei tohtinud puutuda, sest elu vaim võis nakatuda ning teisele üle kanduda. Teiste kuule võis katsuda ainult abielludes. Siis võis klaaskuule kõrvuti asetada ja elu- kaaslase elu vaimu enda käeski hoida, sest tee oli ju edaspidi ühine. 

Ma peaksin lähemalt seletama, kuidas see „mäng“ käis. Tegelikult vist ei tohiks mänguks nimetada midagi sellist, kus üldse lustimist ei ole. Seal ei olnud midagi tehniliselt keerulist – nimelt pidi osaleja hüppama merelainete sarnasel trampliinil. Kujutage ette lainetavat merepinda, mis kannab inimest – see on etteaimamatu, kunagi ei tea, kas satud laine harjale või hoopis harjade vahelisse lohku. Kas trampliin neelab või võimendab su hüpet? Katse sooritaja pidi minema nende lainete peale ning hüppama seal koos klaaskuuliga, visates kuuli kolm korda õhku ning püüdes selle kinni. See võib küll kirjeldades kerge tunduda, aga tegelikult oli see hirmus raske. Ja mina läksin seda tegema. 

Hiilisin kodust välja, klaaskuul pluusitaskusse peidetud, ja läksin kiirustades linna ainsale katseväljakule. See ei olnud uhke koht, kuigi vahel toimus seal ka avalikke üritusi, kus julgemad osalesid ja linnarahvas vaatas pealt. Too päev oli aga tavaline hallikas argipäev ja kohal oli vaid lainevalvur Velvo. Minu nägemise ja küsimuse peale tõmbusid ta kulmud kõrgele-kõrgele pealaele. Mina aga teadsin, et ta ei saa mind keelata. 

Astusin laintele. Mu süda tagus, nagu kärgataks rinnus pikne, ja kuul hõõgus kuumalt. Väikene laps aga ei tagane jonnakalt oma tahtest. Ja ma hüppasin. Aeg aeglustus, sekundid venisid siirupiks, suus oli hirmu ja õuduse maitse. Ma mäletan seda tunnet tänase päevani uskumatult eredalt. Ja ma hüppasin ja püüdsin. 

Esimene. 

Teine. 

Kol

-

mas. 

Nende kahe silbi vahel, selle sidekriipsu juures sündis minu peas arusaamine: ma ei kuku, sest ma oskan. Ma tean saladust. Ja teadsingi. (Väike laps aga unustab paljud asjad. Miks?) Maandusin kolmandat korda tasakaalus ning lahkusin kahe kuuliga. Teine kuul tekkis justkui tühjast kohast mu kätte ja tundus, nagu oleks seal kogu aeg olnud. Silmanurgast nägin, et valvuri silmade nurkades olid pisarad. Mida vanemaks inimesed saavad, seda sentimentaalsemaks nad muutuvad, olen ma tähele pannud. Ka minuga on samamoodi. 

Kui ma kodu poole kõndisin, nägin, et tubades põlesid tuled. Astusin eesuksest sisse ja nägin, et ema oli üleval ning keetis meile köögis maasikakisselli, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud. Tuba lõhnas magusalt ja ma tundsin end jälle väga turvaliselt. Läksin ta juurde ja avasin pluusitasku.

„Vaata, mis ma sulle toosin.“ Ma olin veel nii väikene, et ei teadnud sõna „tooma“ minevikuvormigi. Eks võib-olla seetõttu olin ma ka julgenud hüppama minna, sest mul ei olnud ohutunnet. Olgu kuidas on, ema oli isegi veidike pahane minu peale, aga maasikakisselli sain ma ikka. Isegi koos vaniljejäätisega.

Elu tasakaal oli taastatud.