Salajutt

Ühel salatänaval ühes salalinnas on üks suur salamaja, kus elavad salainimesed. Peaaegu keegi linnaelanikest ei tea, kus see asub, ja vahel, kui selle juurde satutaksegi, siis ei mäletata, kustkaudu sinna tuldi. Pärast ei mäletata samamoodi, kuidas koju saadi. See on vist selline piirkond, kus maa all elab mingi võimas roomaja, kes kiirgab välja unustuskiiri. Kujutad ette, üks suur suur sisalik maa sees! Miks ta neid kiirgab, seda veel uuritakse, aga niikaua las nad rahus olla. Seda on juhtunud mujalgi. Mõnes kohas on jälle sellised loomad maa all, kes kiirgavad kiirenduskiiri, sellises paigas on kõik jube targad, kuidagi hakkavad teadmised kohe paremini külge. Miks kiirgab, seda veel puuritakse, aga senikaua las nad omaette olla.

Salamajas elavad aga Sala-Tiit, Epp-Ei-Tea, Sal A. Peeter, Suusi Ššš ja muud salategelased, kes on nii hoitud, et isegi nende nimed ei ole kellelegi peale minu teada. Nende töö on veidi kummaline – nad joonistavad öösiti kõnniteele pilte ja kirjutavad kriidiga seintele mõistatusi, et linnarahval huvitavam ringi käia oleks. Nende mõistatused on nii keerulised, et tihti on neid üsna raske lahendada, vahel isegi võimatu, aga just see teebki need headeks mõistatusteks. Mõtlemist jagub terveks päevaks. Seetõttu peavadki salategelased elama peidus, sest muidu käiksid kõik kogu aeg nende juures vastuseid nuiamas. 

Näiteks, mis see on: mind tuuakse kaevandusest ja suletakse igaveseks puidust kasti, kuid siiski kasutavad mind tihti peaaegu kõik inimesed?* Või see: kui ma olen sul olemas, tahad sa mind jagada, aga kui sa mind jagad, siis mind enam ei ole?** Ühest kohast teise kõndides või pargipingil aega parajaks tehes on hea mõistatusi pusida. 

Õhtuti söövad kõik salainimesed koos pika laua taga salamaja salakorrusel. Võib öelda, et see suur salamaja on tegelikult salakülalistemaja, mille keldris elab salavõõrustaja. Saladuskatte all võin öelda, et selleks olen mina. Salaja kogun ma renti kõikidelt majaelanikelt, kes on igaüks ise ajal siia sattunud, aga kõik ühe asja pärast. Nad olid nimelt kõik liiga mõistatuslikud, et tavalises maailmas elada. Neile meeldis hirmsasti eriline ja keeruline olla ning ühel hetkel oli neil nii palju saladusi, et need matsid nad enda alla ja neil oli vaja neid kuhugile laadida, kellelegi rääkida. Mina olen õnneks aga lisaks võõrustajaametile ka salapsühholoog, kes iga päev kindlatel kellaaegadel erinevaid majaaasukaid vastu võtab ja nendega nende saladustest räägib. Võib öelda, et mina tean vist kõige rohkem saladusi terves maailmas, sest need inimesed, kes siin elavad, on kohale rännanud maakera igasugu eri paigust. 

Nii ma lasengi mõned saladused neil mõistatusteks vormida, et kõik neist aegamööda teada saaksid ja nende koorem niimoodi väheneks. Iga mõistatuse vastus on kellegi saladusekoormast üks kivikene maha. Ma arvan - peaaegu et tean - , et rohkem siia salamajja inimesi ei tule, sest tänapäeval on kõikidel järjest vähem saladusi ja järjest rohkem jagatut, nii rõõme kui ka õnnetusi. Nendest saladustest aga, mis meie katuse alla kuhjatud on, jätkub veel põlvedele ja põlvedele mõistatuste andmiseks. 

Saladusteni!

*Pliiatsisüsi 

**Saladus

Salamaja asukoht on loomulikult saladus