Kaugliinibussis

Vanainimesed on nagu sondid võõral planeedil. Ma vahel vaatan neid. Tegelikult ikka päris tihti. Panin kunagi tähele, kuidas mu vanaemale meeldis kõike kätega mudida, katsuda, tugevalt tunnetada. „Rutjuda“ on selle kohta sobilik sõna. Ja näpuga vastu lauda koputada, kui midagi halvasti tegin. Kuidas see näpp küll pooleks ei murdunud? Ta patsutas mind hästi kõvasti ja mudis minu käsi, kui ma külas käisin, niimoodi rõhuga. Ja kui ta toetas mõne mööblieseme peale, siis ma kujutasin ette, et sel on valus, sest mul oli üks kord valus olnud, kui ta minu peale toetas. Tundub, et nägemismeel kaob ja kuulmismeel, no see kaob kindlasti, aga kompimine ei kao kuhugi. Vot ja ükspäev istus mu kõrval kaugsõidu bussis üks vanamees, kes ka kõike katsus oma pikkade ja peenikeste sõrmedega. Vedas jooni mööda enda ees olevat istet, mudis kardinaid, oma pükse… niimoodi näpuotstega. Nagu satelliit sondeeriks pinda, et kas siia on ikka turvaline maanduda. Et kas see on tuttav või võõras. 

Seda tahtsingi öelda juba pikemat aega. Vanainimesed on nagu sondid võõral planeedil.