Meisternina

Vanaisal oli kummaline hobitöö. Ta sobitas omavahel kokku inimeste lõhnu. Argipäeviti keetis potis viinereid ja luges lõunani ajalehte, tegi selliseid triviaalseid asju, aga vahel harva, eriti just igasuguste pühade ajal, käisid tema juures inimesed (tema ütles niimoodi ’inemised’). Nad tulid tuppa ja oli näha, et neil oli mure. Nad ei ohanud, aga ma sain aru. Pean selgituseks ütlema, et elasin sel ajal vanaisaga, sest vanemaid mul veel ei olnud. Ikka lootsin salamisi, et mõni neist tulnukatest saab mulle armsaks ja mina talle; kuid see lugu pole selle kohta. Hoopis selle, kuidas kord astus sisse üks punase peaga, tugevate põsesarnadega, tiigrisarnane vanem naine. Mõned naised on tugevad ja seda mina neile ei keela. Üksi tuli, kaasas kaks salli, mille omanikke pidas potentsiaalseteks partneriteks. Vanaisa valmistas toa ette, selleks oli vaja seda pool tundi tuulutada, keetis endale ja naisele kanarbikuteed ning puhus rahustamisjuttu. „Ma mõistan, mulle tundub see endalegi ajuvaba, aga teeme proovi, eks? Kui te juba siin olete.“ Ühel hetkel olidki sallid rännanud naise kotist vanaisa sülle. „Ega kartma ei pea. Nii – esimene: ma tunnen, et tal on olnud kohustusterikas elu. Ta tunneb asjade väärtust. Talle meeldivad nurklikud naised, nii et teie põsesarnad teevad teile siin ühe väikese teene.“ Ta nuusutas salli. „Aga... kahjuks pean ma teiega aus olema. Ta armastus ei ole siin, vaid oma eelmise naise juures.“ Naise silma tekkisid pisarad. „Ärge nutke, selline on elu. Armastus on jagatav, aga seda peab austama. Selleks te ju siia tulite. Ning ometigi on teil ju teinegi sall veel.“ Naine noogutas ja naeratas niiskelt. „See siin on hoopis teisest puust. Ta on otsusekindel, võiks öelda isegi, et põikpäine. Ilus kindlasti. Väga tark.“ Ja juba ma nägin jälle seda lootusekiirt, mida olin mitmeid kordi näinud. „Oh issand,“ ütles vanaisa äkitsi. „Jah?“ „Ei, ma ei vasta sellele. Ja teie temaga rohkem ei kohtu.“ „Miks siis?“ „Ta ei ole hea inemine,“ ütles vanaisa rõhuga. Läksin ukse tagant minema, enam ei olnud huvitav. Ma teadsin küll, mis järgnes nendel kordadel, kui kedagi ei leitud. Pikk lohutusperiood. 

Jägmisel hommikul ütles vanaisa mulle mune praadides: „Sellest daamist saab küll su uus vanaema, ma tunnen seda ninaga.“

alternatiivne võimalus