A: Kuule, mis täna õhtul telekast tuleb?
B: See päris elu.
A: Reaalne elu?
B: Reaalse elu šõu. Tead ju, tavaelust saab teha uskumatu vaatemängu. Ekstreemselt lahe on süüa teha kaamera ees, suurest pingutusest pisarat pühkida ja hiljem vaadata, kuidas kohtunikud matsutavad. See on söök – realistlik. Me teame, mis söök on!
A: Jaa! Ja jahtida kolmekümnekesi ühte ja sedasama komput vallalist meest. See on nii inimlik. Me mõistame seda.
B: Jah! Või siis elada koos ühes majas hästi kaua niimoodi, et igas toas on kaamerad. Jumalast eluline situatsioon.
A: Jaa! See on nii päris! See on nii reaalne! Kui veel lisada dramaatiline orkestrimuusika ja tuleplahvatused treileritesse, siis on kindel värk!
B: Vaatame?
A: Loomulikult. Me ei kahetse.
* * *
Paaditäis inimesi, sealhulgas A ja B jõuavad tundmatu maa kaldale. Kõigi ees sammub peamikrofoniga naine GIID, kes vahetevahel peale mõnd lauset väikse raketi õhku laseb, et fiilingut, tunnet ja emotsiooni edasi anda (mis muidugi juba niigi laes on):
GIID: Kallid reisijad, oleme randumas emotsioonimaa rannikule, jätnud selja taha realismiookeani ja mõistusriigi. Algamas on uus ajajärk meie eksistentsis. Te ju teate, et kõik on võimalik, kui piisavalt palju vaeva näha, eksju? Te olete kõik erilised ja õrnad lillekesed, kelle juured end emotsioonimaa pinnases rahulikult sirutada saavad, te olete pärale jõudnud. Ja samas – kui midagi välja ei tule ja te haledalt läbi kukute, sest päris elus kõik ei võida... Oi, vabandust, ma ei tea, mis mulle sisse tuli, muidugi võidavad kõik, sest peamine on ju osavõtt! Aga siis, kui ei võida, tuleb, peab ja saab alati öelda, et ma andsin endast parima, seega olen ma hästi rahul. Emotsioonimaal juba on kord nii: usu enesesse, poeta suur pisaratemeri ja siis naerata jälle. Kõik saab lõpuks korda. Kui korras ei ole, siis pole see veel lõpp.
Ta juhatab inimesi edasi õrnalt nagu messias.
Astuge maale, ärge kartke, hüpake, jõudke siia. Saagem osa sellest järjest ahtamaks muutuvast silmaringimaastikust, muutugem mudeliteks, tasandagem oma teravad nurgad ümmargusteks mullideks. Entroopia kasv on paratamatu, sellele ei saa vastu võidelda!
Inimestele kõnnib vastu sädelevas kuues TELEPOISS.
TELEPOISS: Tere tulemast! Me oleme teid nii kaua oodanud. Teie olete kõige andunumad kõverpeegli vaatajad juba mitmeid aastaid. Me oleme teid sealt seespoolt vaadanud, jälginud, ja me usume, et te olete väärilised ja valmis, et kogeda tõsielusarjade järgmist astet. On ju nii?
Ta võtab sujuvalt juhtimise GIIDI käest üle, hellalt ja rõõmsalt noogutab ta ning juhib inimesed lähedal asuva poomislava juurde. Seal ootab kinniseotuna kolm imeilust näitsikut. Blondiin, brünett ja punapea. Tegu ei ole anekdoodiga.
TELEPOISS: Nagu te näete, jõuab minevik ringiga meie juurde tagasi, kuid uues ja säravas tõsielu-kuues. Me oleme valmis pakkuma rahvale ülimat emotsiooni: avalike hukkamiste sari. Igaüks neist naistest on milleski süüdi, kuid tore asi on see, et kaks neist pääsevad eluga. Pealtvaatajate innustuse saatel peavad nad läbima erinevaid ülesandeid nagu ruubiku kuubiku kokkupanek, reaktsioonivõrrandi tasakaalustamine ja hobuse kabjaraudade vahetamine. Kujutage ette, kui emotsionaalse fiilinguga teekond! Kas olete valmis?
Rahvas hõiskab ja aplodeerib, TELEPOISS kõnnib naisi ette valmistama. Rahva seas tõuseb aga üks käsi.
A: Vabandust, kas...
TELEPOISS: Jah?
A: Ma mõtlesin, et see on veidi nagu liiast äkki... aga...
TELEPOISS: See, mida me teeme?
A: Ei, ei, sugugi mitte. Ma tahtsin teada, et kas ma filmida võiksin, et oma kontole üles panna?
TELEPOISS naeratab pimestavvalget naeratust.
TELEPOISS: Muidugi. See on ju päris elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar