Magamaminek

On laupäeva hilisõhtu, tegelikult juba öö, aga me oleme ikka veel kogu perega üleval. Vaatan oma nelja-aastasele õele otsa. Ta põsed õhetavad ja ta vaatab innukalt kordamööda kõiki täiskasvanuid: ema ja isa, tädi Ritat ja onu Antsu. See on tema esimene suveöine söömaaeg. Maja uksed on lahti, sealt hiilib sisse magus matjoolade lõhn. Paar ööliblikat lendab lambi ümber.

Me sööme külma tomatisuppi, et pidada mamma sünnipäeva, olgugi et teda ennast enam pole. Ma ei tea kedagi, kes oleks võinud nii kaua järjest tomatisuppi süüa kui tema. Nädal aega polnud mingi probleem. Ei tea, kui palju Anna teda üldse mäletabki, ta oli siis ainult aastane, kui mamma ära läks. Ma küsin homme, sest täna me ei räägi. See on samuti traditsioon – istuda koos laua ümber, aga vaikides. Praegu räägivad silmad. Väikse lapse jaoks ilmselt natuke raske. Ja juba ma näengi, et Anna niheleb.

„Ma tahan tuttu,“ ütleb ta. Ema vaatab isale otsa pilguga, mis annab üsna selgelt mõista, et täna on tema kord. 

Anna hakkab aga juba ise toolilt alla ronima ja seab sammud magamistoa poole. Tuppa jõudnud, klõpsab ta ise lülitist lambi põlema ja lükkab ukse enda järelt kinni. Mõne aja pärast hakkab toast kostma jutuvada. 

Ema ja isa vaatavad teineteisele otsa ja kehitavad õlgu. Järelikult on ta juba piisavalt suur, et ise magama minna. Natukese aja pärast läheb aga toauks uuesti lahti ja Anna tuleb tagasi, pidžaama seljas. No ja mis siis, et pluus on pahupidi, ikkagi ise selga aetud.

„Ädööd,“ ütleb ta oma imearmsa lapsehäälega ja läheb kordamööda kõigi juurde, et põsemusi anda. See on tema igaõhtune rituaal. Seejärel tatsab ta uuesti magamistoa juurde, kuid enne sulgemist hõikab veel ukse vahelt: „Mamma ka ütleb ädööd.“

Vaat, mis. Ega meilgi siis enam mõtet pole üleval olla, mamma ju juba läks.
Palju õnne, vanaema.