Jack

Viimane nuga veel teritada, siis saab koju. Lõpuks ometi. Koka noad peavad olema teravad nagu ka pliit kuum ja pluus puhas. Babu teab väga hästi, mis tunne oleks igavikku põrgus veeta – restoköök on talle andnud piisava kogemuse. Veidi liigagi piisava. Kui silmad õhtuks ei valuta, siis on kassa tõenäoliselt liiga väike ja omanik pole rahul. No see selleks, ega tema ju müügitööd ei tee, ta on pigem seal kvaliteedi poole peal.

Amir läks prügi välja viima, ei tea, kus ta nii kaua on. Babu kiikab tagauksest välja ja näeb abikokka kükakil, selg vastu seina. Mehel on käes mingisugune kilekott. Roosa. Mis ta käis prügikastis midagi õngitsemas või?

„Mida sa teed siin? Kas sa arvad, et mulle meeldib üksinda koristada?“

Amir ei ütle midagi. Babu läheb talle lähemale.

„Amir... Kuuled või?“ Noormees ei vasta endiselt. Babu sirutab välja käe, et õsta kilekoti serva ja lausa põrkab tagasi.

„Mees, mis sul viga on?! Surnud koer? Miks sul on surnud koer kilekotis?“

Amir raputab pead. „Üks võõras lihtsalt tuli ja andis selle mulle.“

„Mida?“

„Tuli ja andis mulle selle kilekoti ja ütles, et kõik mustad koerad tuleb tappa.“

Babu vangutab pead. „Kuhupoole ta läks?“

„Ta lihtsalt ilmus ja siis kadus,“ ütleb Amir vaikselt.

No mida veel, mõtleb Babu. „Amir, ma saan aru, et sul on raske aeg, aga ära palun räägi selliseid lollusi. Kuhupoole ta läks?"

"Ma ei tea."

"Olgu, sa ei näinud. Aga ära räägi selliseid õhku haihtumise jutte enam. Kas sa tahad edasi tööl käia? Kas sa tahad, et sul oleks raha, et üüri maksta? Siis palun ära jama.“ Babu võtab Amiri käest koti.

„Nii. Läheme nüüd sisse tagasi ja koristame edasi. Olgu? Pärast teeme paarid õlled ka, siis on aega rääkida.“

Amir noogutab. Ta tõuseb ja rapsib ennast olematust tolmust puhtaks. Babu pöördub ja hakkab kilekotti koos väikse musta koeraga prügikasti viskama, kuid Amir peatab ta käe poolel teel.

„Palun. Ma pean Jacki pärast maha matma. Ta oli ikkagi minu koer.“

Michael Berg Photo