Te ei kujuta ette, mis tunne on kogu aeg tööd teha. Magada umbes neli tundi ööpäevas. See ei ole normaalne. Alguses muidugi on. Ikka ikka. Kammooon, see on ju mu unistuste töö. Nagu ööö-mei-sinnggg! Ma teen seda iga päev, siis tihti nädalavahetustel, siis tihti komandeeringus ja lõpuks polegi mul aega ei oma vana pere jaoks ega uue pere loomiseks. Lapsed ja vaba aeg on nõrkus, eralõbu. Ma väga armastan oma tööd. Ma ei kahetse. Eriti.
Ja siis veel – ma tahaks küsida, et nagu... Mida perset? Mul on ikka veel vistrikud. Mul on selja peal punnid ja vahel mul on näos ka punnid ja ma saan kohe kolmkümmend. Ma ei ole teismeline! Ma olen tähtis ja oluline inimene, võiks isegi öelda, et ühiskonnaliige. Ja siis mul on need punnid, mis meenutavad varateismelise nahamaastikku. Vahel ma mõtlen, et nad üritavad mulle meelde tuletada, et ma olen siiski ka inimene, aga noh, see mõte läheb tavaliselt kiiresti üle ja tagasi tuleb selline tavaline uhkuseudu. Aga ikka, kurat! Need kuradi punnid, nad tuletavad ju ennast füüsiliselt valuga meelde. Uuu, Bianka, uuuu, sa ei ole nii äge, kui sa arvad! Hakka või seda maaema-plära uskuma.
Oot. Ei. EI. MINA ei muutu. Maailm muutub minu järgi...
Vahel ma tõesti mõtlen, et reaalsus paindub minu taju järgi ja kui ma midagi ära unustan, siis neid asju enam ei ole. Nii halbu kui ka häid. Näiteks kui ma unustan ära, et mu sõbrannal olid suured tissid, siis üks hetk tal ei olegi enam nii suured. Tissid. Imelik, eks?
punnid on saja-aastastel ka
VastaKustuta