Mu isa on puu. Ta elab metsas ja vahel ma käin teda vaatamas. Õigemini, ta on puistumas. Kas teate seda muinasjuttu ühest erilisest kasest, mis liigub maailma metsades ringi, ja kui sa seda katsuma juhtud, siis hakkad ise ka puiseks muutuma? Ma väikesena lugesin seda ja kartsin väga. Mu isa viis mind metsa, et ma ei kardaks... Aga sinna ta jäigi. Tohletanud riided on tal seljas ja sambliku moodi habe on ees. Ta lõhn on niiske ja nukker. Teisest küljest – ta on alati kohal. Ta ootab, kui ma tulen, ma istun ta alla ja me vestame juttu. Jutu sisu on vana nagu aeg, ka tema on vana. Tema elab minust üle. Ja võib-olla kunagi, kui mul on lapsed, ja kui neil on omakorda lapsed ja nõnda edasi, saavad nad endiselt minna metsa oma vana-vana-vana, mitu põlve vana isa vaatama. Siis ta ilmselt enam rääkida ei oska, aga ta sahistab kergelt oma sakilisi lehti ja rahustab äkilisi lapsi, kes ainult kilgates ringi joosta tahaksid.
Minu ema ei käi minuga kunagi metsas. Ta kardab, et sealt ta enam tagasi ei tuleks. Mina arvan sama. Aga minul on metsas isa ja seda ei saa mitte keegi minult ära võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar