Tund, mil keegi midagi ei taha.

Keegi tuleb tuppa.

Keegi lahkub.

Keegi ei küsi kohvi ega teed, keegi ei taha puhata jalga.

Keegi ei taha kõndida, vaadata tänavasilte, komistada päevinäinud sillutisel.

Keegi ei taha eksisteerida, süüa imemaitsvaid roogasid uhke restorani menüüs, keegi ei taha silmitseda vaadet, mis selle restorani terrassil avaneb.

Keegi ei taha sooja suve ja mereranda ega külma talve ja suusatamist.

Keegi ei taha end mäluauku juua ega karsklane ega vegan olla. 

Keegi ei taha mäkdonnarisse minna. 

Keegi ei taha kanda last, keegi ei taha kanda last kukil, hoida teda käevangus, hoida tal käest. Keegi ei taha saada last kunstliku viljastamise teel.

Keegi ei taha panna oma vanemaid vanadekodusse ega ka nende eest kodus hoolitseda; keegi ei taha tunda süütunnet. Keegi ei taha, et nende vanemad ära sureks või siis ellu jääks.  

Keegi ei taha tunda tunnet, et tema on esimene inimene. Esimene armastaja. Esimene inimene Kuul, Maal, Marsil. Esimene inimene Pluutol, mis tegelikult polegi planeet. Aga keegi ei taha seda teada.

Keegi ei taha joovastuda naiselikust ilust, mehelikust võlust ega sugulise ühtimise mõnust.

Keegi ei taha isegi seda, et maailm otsa saaks või et maapind ta endasse neelaks. 

Keegi ei taha üldsegi midagi. 

Kui tund hakkab lõppema, hakkavad tahtmised tagasi tulema. Kohutav.