Kas
sa oled üleval? Uuu… kas sa oled üleval? No olgu, võtan vaikimist kui nõusolekut.
Ma tahtsin sulle rääkida, mida ma täna päeval nägin. Just rääkida, sest siis voolavad
sõnad paremini kui paberil. Tead, mu käed ei oska mu mõtetele järele jõuda,
sest… teadupärast lendab idee kiiremini kui ükskõik, mis pastakas. Jah,
mulle tundub, et pastakate tööhõive on kriitiliselt langemas.
Ent ma alustasin
ju millestki muust: et ma nägin täna pärastlõunal üht naist üksinda kohvikus
istumas - ilma lauakaaslaseta. Sulle ilmselt tundub, et see on juba imelik,
eks? Asi läheb huvitavamaks: ta istus seal koos mingi suure kaslasega. Sa ju
tead, mul lähevad nad alati sassi. Noh, laiguline oli. Leopard või gepard või
käpard… haa-haa. Aga tead, kui enesekindel ta oli. Inimesed ümberringi
jõllitasid teda üsna avalikult, aga tead, ta ei hoolinud sellest üldse… Tema
silmis oli isegi selline agiteeriv pilt, et : “Noh, tulge ainult ja öelge
midagi! Tulge ainult...” Võib-olla ka: “Miks te juba ei tule?”, aga seda
peitis ta sel juhul hästi. Sellist enesekindlust tahaksin ka mina. Saad
aru? Kas sa saad aru? Öelda välja, teha, mida jumal juhatab.
Seekord võtan
vaikimist kui vastuolekut. Jah. Ja võtan julguse kokku. Tead mis - tead, mis? Ma jätan su maha. Sinu ja su igava magamise, sinu ja su väikekodanluse. Sinu,
Sinu, Sinu. Ja homme lähen ma ja otsin selle naise üles. Või võtan endale
pandakaru. Emb-kumb. Ma polel veel otsustanud.
Aga tead, mis?
See on minu
valik.
